Nagemine
Heather Graham


Selgeltnägemisvõime eest tuleb kõrget hinda maksta.

Kui firma Süvavee Päästetööd alustab jahti Marie Josephine’ile, siis näib see olevat tavaline sukeldumisprojekt… kuni Genevieve Wallace näeb vees surnud naise vaimu, kelle tühjad silmad Genevieve’ile lausa hinge põhja süüvivad. Genevieve on nähtust hirmunud ja segaduses, see püsib tal meeles ja kummitab teda. Mitte keegi – isegi mitte ta sukeldumispartner Thor Thompson – ei usu teda.

Kui rannalt leitakse veest välja uhutud noore naise laip, siis kõik arvavad, et see ongi Genevieve’i “nägemus”. Aga Genevieve teab tõde: surnud naine ei ole see vaim, keda ta nägi, vaid hoopis vägivaldse mõrvari järjekordne ohver. Tema ja Thor on sunnitud tunnistama, et maailmas on asju, mida ei saa ära seletada. Nad lihtsalt on. Neil tuleb mingil viisil lahendada ühekorraga vägivaldse mineviku ja tänase päeva saladused, pannes selles hirmukuristikus kaalule oma elu.





Kirjastus ERSEN

Nägemine, Heather Graham



Mu õe Victoria Jane Graham Davanti mälestuseks. Ta on enne mind ära läinud, ent pole ühtki päeva, mil ta minuga mu südames ei vestle.







Proloog


Kuju hГµljus kummaliselt.

Eemalt tundus, et see on naine.

Genevieve Wallace ei taibanud esiti, mida ta näeb. Seal see oli, põhjas, hõljudes kergelt veevooluga kaasa, ja tundus kangesti… naise moodi.

Ta vaatas vasakule ja nägi pisut eemal Vic Damonit, keskendamas tähelepanu väljaulatuvale korallahelikule, mis tekitas läbipaistvas vees tunde, nagu oleks tegemist koopaga. La Doña nimelise laeva kohta saadud informatsiooni abiga püüdsid nad avastada saladusi pealtnäha tavalise, silmapaistmatu välispinna alt.

Ta kuulis oma kerget rütmilist hingamist ja vaatas õhumõõturit. Tal oli veel kakskümmend tuhat psiid alles ja sügavusemonitor näitas, et ta hõljus mõneteistkümne meetri sügavusel merepinnast. Ta võis minna seda imelikku kuju uurima, ohustamata oma isiklikku turvalisust.

Vesi oli nagu kristall, helkides sinise ja rohelise vahepeal. Temperatuur oli samuti absoluutselt täiuslik. See oli suurepärane õhtupoolik igasuguste huvipakkuvate objektide uurimiseks.

Eelmisel nädalal, kui nad siin piirkonnas tööd alustasid, oli kõik olnud teistmoodi. Esimesel päeval olid viieliikmelisest meeskonnast kolm tõsiselt haiged, sealhulgas Marshall Miro, ettevõtte Süvavee Päästetööd omanik. Gen ei jäänud merehaigeks, aga kõik muudkui õõtsus ta ümber… ja see ei olnud just meeldiv. Aga nüüd oli tuul täiesti vaibunud. Veepind oli peaaegu klaassile. Liiv oli põhja settinud.

Nähtavus oli väga hea.

Tundus, nagu oleks too kuju seal vees teda lausa kutsunud. Ikka veel kuuldes oma rütmilist hingamist, andis ta lestadega tugeva tõuke ja hakkas tolle ebamäärase objekti suunas liikuma.

Ligemale jõudes mõtles ta, et keegi oli ookeani põhja visanud mannekeeni. Eemalt oli see paistnud nagu naine. Mida lähemale ta jõudis, seda tõenäolisem tundus talle too teine variant. Jah, see pidi olema mingisugune mannekeen. Talle polnud lihtne hirmu nahka ajada, ent nüüd tollele kujule liginedes tundis ta endas kasvavat lisaks uudishimule ka teatud kõhedust.

Heledad juuksed heljusid vees vabalt ringi, moodustades ümber mannekeeni pea nagu pühapaistuse. Selles oli midagi pehmet ja kaunist, midagi võikalt elusat. Ta tüüris end paari tugeva lestalöögiga otse kuju kohale ja nägi, et see oli riietatud valgesse rüüsse, mis vee liikumisega kergelt kaasa hõljus.

Haiglaselt kahvatu nägu tegi ta sügavalt kurvaks.

Kaastundest sirutas ta käe, et kuju puudutada.

Ja siis…

Korraga märkas ta ehmatusega, et kuju oli siin ookeani põhjas sellepärast, et talle oli mingi raskus külge seotud. Ta pahkluude ümber sõlmitud nööri teises otsas oli riidest kott, mis näis olevat täidetud telliskividega.

Korraga ei kuulnud ta enam oma hingamist.

Ta pidi end sundima, et uuesti hingama hakata.

See polnud mannekeen. See oli inimkeha.

Veri ta soontes tundus jäisena. Ta hakkas halb ja ta sirutas nüüd tõesti käe, sest teadis, et peab seda nägu puudutama. Polnud mingit lootust, et see naine elus võiks olla. Kuskil polnud näha õhumulle liikumas; ümberkaudu polnud ühtegi teist paati, millelt ta oleks võinud siia tulla… ja ometi tundis Gen kohustust teda puudutada, et näha, kas saab teda päästa.

Just siis, kui ta sõrmed olid juba jõudnud väga lähedale naise elutule nahale, liigutas kuju äkki pead. Ta suured silmad avanesid ja vaatasid Genevieve’ile otsa. Kaks silma täis kurbust.

Ta nahk oli hallikas-valge. Ta huuled olid sinised.

Ta silmad vaatasid ainiti Genevieve’i, suu hakkas vormima hääletut O-d. Ta tõstis käe ja sirutas selle Genevieve’i suunas, justnagu anudes tema lohutavat puudutust.

Ta suu liikus naeratuseks, mГµistvaks naeratuseks. Elutuks naeratuseks.

Siis vormisid sinised surnud huuled Гјheainsa sГµna.

Ettevaatust.




1


“Kuule, keegi pole öelnud, et päike inimeste mõistusele hästi mõjub,” ütles kogenud ja asjatundlik sukelduja Jack Payne, vaadates Thor Thompsonit, pea pilklikult kaldu.

Thor omakorda vaatas umbes samamoodi seda naist.

Ta oli teda juba enne tol päeval näinud, kui meeskond, kes kuulus tema paati, mille nimi oli The Seeker, oli osariigi poolt palgatud grupiga kokku saanud. Mõlemad grupid olid kaasatud samasse uurimisprojekti, ja Thori meelest polnud kunagi mingit põhjust teiste kompaniide ja sukeldujatega koostööst keelduda. Eriti selles projektis. Florida osariik, samuti nagu keskkonnakaitsjad ja ajaloolased, oli otsustavalt mitmete meetodite vastu, mida varanduseotsijad olid minevikus kasutanud. Korallrahud on õrnad. Üks asi oli loodust natuke häirida, kui oli kindel lootus midagi leida; ent hoopis teine asi oli merepõhi ribadeks lõhkuda vaid selleks, et näha, kas sealt on midagi leida. Selle projekti olid käima pannud just ajaloolased, kelle tööl oli teoreetiline alus. Ent neil tuli kõigepealt oma teooria tõestada, et saada osariigilt luba viia merepõhja suurem aparatuur, mis võiks ehk koralliriffide ilu hävitada või kahjustada. Sest korallirifid tõid turisminduse abiga osariigile sisse tõelise varanduse.

Thor tegi tööd föderaalvalitsuse, mitte iseenda heaks, ja kuna Süvavee Päästetööd töötas osariigi heaks, siis ei saanud siin tekkida ohtu, et üks teise eest leitud varandust ära napsata püüab. Kui see tõeks osutub, et Marie Josephine lebab liiva, korallide ja veealuste rahude all ning nad leiavadki üles piraatide varanduse peidupaiga, siis saaksid nad omavahel hästi hakkama. Küllap nad jagaksid tulemust, aga niikuinii paneks osariik ja USA valitsus suuremale osale sellest käpa peale. Sukeldujana, kes kogu oma elu oli töötanud vanadel vrakkidel ja päästetöödel, oli tal küllalt hea elu olnud ja temagi oskas hinnata igapäevaseid elumugavusi. Aga ta ei teinud seda tööd varanduste pärast, mida nii mõnigi päästetööga tegelev sukelduja taga ajas. Talle meeldis see töö, meeldis ajalugu ja avastamisega kaasaskäiv põnevus.

Kui hiljuti Calliope Key lähedal La Niña vrakk avastati, sattusid väga erinevad inimesed taas kord vaimustusse mõttest, et Florida ranniku ääres on tuhandeid avastamata laevavrakke. Oli vägagi tõenäoline, et mõni neist vrakkidest võis peidus olla väliselt täiesti tavalise, silmapaistmatu pinna all. Liiga sageli juhtus, et inimesed ei märganud või ei tundnud ära seda, mida nad otsisid. Meri võis laeva jäänused mitme sajandi jooksul täiesti ära peita või märkamatuks maskeerida. Uurijad olid sellest palju teadlikumaks saanud alles lähiminevikus, kui erinevad oma aja ära elanud alused tahtlikult mere põhja uputati, et aidata moodustada seal kunstlikke riffe. Tolle kire jahutamiseks kõlas muidugi ka ettevaatusele manitsevaid ajaloolaste ja keskkonnakaitsjate hääli. Mitmed nendest kohtadest, kus Marie Josephine arvati olevat, olid arhiivide väitel merepõhja pühapaigad. Võimaliku leiukoha piisavaks tõestuseks peeti enama kui kaheksa üksiku objekti leidmist ühes piirkonnas: laeva lauahõbedast kuni kahuriteni välja. Alles siis lubati päästetöötajatel kohale tuua süvendamiseks, haalamiseks ja sõelumiseks vajalik varustus.

Thori grupp oli tuntud Otsijate nime all ning koos uuringuteks mõeldud samanimelise juhtpaadiga ei tegelnud nad mitte ainult fantastiliste avastustega. Oli aegu, mis olid enam valulikud kui erutavad, kui nad siirdusid otsima põhjaläinud laevadelt ellujäänuid või surnukehi. Siis ei sukeldunud nad mitte selleks, et imetleda Kariibi mere, Florida väinade või Mehhiko lahe silmapaistvat ilu. Vahel tuli sukelduda ka soolaugastesse, ja see oli eriti vaevarikas. See töö siin oli aga lausa nauding ning ta uskus, et tuleb sellega väga hästi toime. Nad ajasid piraatide jälgi. Osariigi ajaloolaste tehtud ettevalmistavad uuringud läkitasid nad sukelduma otse kõige kaunimatesse vetesse, mida ta iial kusagil maailma paigas näinud oli. See, mida ta praegu tegi, meeldis talle ülimalt. Kõige põnevam oli see, et need uuringud olid intiimset laadi. Kuna nad lähtusid vaid oletustest, oli see tõeline veealune avastusretk. Muidugi olid neil olemas hüdrolokaator ja radar, aga tormid ja aeg võivad minevikujäänustega väga halastamatult ümber käia; seepärast kasutasid nad ennekõike kõige elementaarsemaid uurimisvahendeid: oma isiklikke silmi ja instinkte.

Suurt raha – välja arvatud lootus leiupreemiale – ei olnud oletusele põhineva uuringu käigus just lihtne teenida. Ometi olid inimesed praegu olulisemad kui varustus. Sellepärast oli tema seal ja sellepärast oli seal ka see naine.

Naine, keda ta vaatas, oli ekspert-sukelduja, nii oli talle öeldud. Aga ta oli oma meeskonnaga umbes miili kaugusel Süvavee Päästetööde laevast, kui ta nägi naist meeleheitliku hooga veepinnale paiskumas. Ta tahtis juba appi tõtata, aga ta oma kolleegid said ta kiiresti kätte. Kui nad pardale tulid, lihtsalt veendumaks, et temaga midagi halba juhtunud pole, kordas ta aina nagu hullumeelne, et oli vees näinud ühe naise surnukeha. Thor oli siis sukeldunud.

Ja leidnud palju papagoikalu ja adru.

Kõik uuringuosalised peatusid puhkekeskuses, ja seal ta nüüd oli koos oma kaaslastega, kusjuures tema ilmest võis näha, et nad ikka veel teda nöökisid. Kogu see lugu näis Thorile veider. Too naine ei paistnud küll olevat selline hellik, kes iga tühja asja pärast endast välja võiks minna. Ausalt öeldes oli tal selline välimus, mis meesterahva hinges kõik seksuaalsed ja lihalikud tunded otsekohe üles äratas. Ta oli väga pikk, umbes meeter kaheksakümmend, pealegi üleni elegantne. Isegi nüüd tundus ta olevat rahulik ja enesekindel. Tal olid pikad ruuged juuksed, erkrohelised silmad, tumedad kauni kaarega kulmud, südamekujuline nii-öelda täiuslikult sümmeetriliste joontega nägu. Ta oli harva näinud kedagi, kes oleks trikoos kaunim välja näinud. Ta oleks võinud olla pagana hea modell või jällegi neetult hea strippar.

Tema pelk kohalolek ükskõik missuguses ruumis tegi ta automaatselt lähedalviibivate punavereliste meeste silmade sihtmärgiks.

Kahju kГјll, et ta ilmselt hull oli.

“Konhid on kõige hullemad,” ütles Jack Thori mõtetesse lõikudes.

“Mida?” Thor heitis pilgu tollele temast vanemale mehele.

“Ma ütlesin,” jätkas Jack sigarit süüdates, “et konhid on teada-tuntud hullud. Tead küll, merikarbid – noh, konhid[1 - ingl. k. conch – konh, konna- või merikarp, slängis ka konnakarbisööja. Nii nimetatakse Bahama saarte elanikke, samuti Key Westi elanikke. Tlk.], nagu mina. Key Westi kohalikud.”

“Nojah, mul on hea meel, et sa oma väidet täpsustasid,” ütles Thor.

Jack kehitas õlgu. “Tõsi jah. Sina oled Jacksonville’i poiss. Osariigi põhjapiirkonnast, võib-olla üldse teist tõugu.”

“Normaalset tõugu!” ütles Thor muiates.

Jack pahvis sigarit ja jälgis silmadega leeki. Ta oli vanuselt viie- ja kuuekümne vahel, juuksed endiselt pikad ja raudhallid. Ta kandis ühes kõrvas ristatud kontidega surnupealuud ja kaela ümber ketti hispaania dublooniga. Kehaehituse poolest võis teda pidada poole nooremaks meheks, kes veedab mitmeid tunde spordisaalis. Tema oma sõnade järgi tegeles ta sukeldumisega juba siis, kui kõik ta praegused kaaslased alles põlvpükse kandsid. Ta oli mees, kes teadis, mida teeb.

“Oled sa kunagi kuulnud krahv von Coselist?” küsis Jack.

Thor suunas talle imestunud pilgu.

Jack naeratas. “Ta polnudki päris krahv, vaid mingi saksa immigrant, kes siin haiglas töötas. Ta armus Kuuba neiusse, kelle nimi oli Elena. Ta teadis, et tüdrukul oli tuberkuloos. Ta püüdis teda igasugu imelikel viisidel ravida, aga neiu suri. Perekond mattis ta maha. Mõni aasta hiljem otsustas Cosel, et tüdruk tuleb suurde mausoleumi ümber matta, ehitas selle valmis ja ilmselt mattiski tüdruku keha sinna. Aga mõne aja möödudes hakkasid inimesed selle paiga lähedal imelikke asju märkama. Nagu oleks ta tantsinud mingi suure nukuga. Tuli välja, et vaene mees oli Elena hauast välja kaevanud ja proovis teda mingil veidral viisil ellu äratada. Vennike magas laibaga ühes voodis mitu aastat ja muudkui elustas teda. Viimaks sai perekond sellest teada ja õde tuli teda vaatama. Sellest tõusis suur skandaal, aga see, mis ta teinud oli, ei mahtunud ühegi seadusega kehtestatud kuriteo raamidesse ja ta lasti lahti. See on ju lõppude lõpuks Key West. Vähe sellest, et ta lahti lasti, nüüd saadavad lausa võhivõõrad inimesed talle äraelamiseks raha.”

“Sa oled üks kuradi valevorst, Jack,” ütles Thor.

“Ma vannun sulle, et see on tõestisündinud lugu. Küsi kellelt tahad. Vaata järele. Too lugu oli kõikides selle maa ajalehtedes.” Ta vaikis ja pahvis sigarit. “Uba on selles, et kui nüüd võrdlusmomendist rääkida, siis too noor naine, keda sa vahid, on nii normaalne nagu üldse olla saab. Ja kuradi hea näeb ta välja, mu vanad silmad pole paremat küll näinud.”

Thor raputas pead ja tõstis õlleklaasi. “Ma nägin teda täna seal väljas. Tead, kus tegeldakse sukeldumisega, seal pole küll vaja seltskonda niisuguseid näitsikuid, kes vee all sõna otseses mõttes endast välja lähevad. Kutsu ta kohtama, Jack, aga ära teda minu paati too. See on liiga suur risk.”

“Ma olen selle tüdrukuga juba mitu korda koos sukeldunud, Thor. Ta teab, mida ta teeb. Mis puutub kohtamisse, siis, kurat, ma võiksin ta isa olla. Ja ma tunnen teda terve igaviku, sellest ajast peale, kui ta veel laps oli.”

Thor raputas veel kord pead ja suunas tähelepanu veepinnale. Hilissuvi. Kuumad päevad, jumalikud ööd. Ookeani poolt tuli alati kerget tuuleõhku. Ja loojuv päike oli imeilus. Kell oli kaheksa õhtul ja taevas hakkas ilmet muutma. Praegu oli see veel valge. Varsti läheb see roosaks, purpurpunaseks, kuldseks, kollaseks, siniseks… värvitriibud süvenevad pikkamööda. Ja siis, umbes pool üheksa, läheb äkki pimedaks.

Ta vaatas veepinda… ja seejärel jälle seda naist. Oli raske teda mitte vaadata, mõtles Thor, taibates, mis teda naise poole tõmbab. Ta levitas loomulikku, hõrku sensuaalsust. See paistis välja igast ta liigutusest. Mitte midagi sunnitut, mitte midagi tahtlikku. See oli miski, mille olemasolust ta ilmselt ise ei teadnudki.

“Päike läheb looja,” lausus Jack. “Sa võid prillid ära võtta.”

Thor naeratas jälle. Ei mõtlegi. Talle meeldisid need tintmustad prillid. Keegi ei saanud näha, millal ta silmad kõrvallauas istuvat naist piidlevad.

“Ei saa temalt silmi lahti või?” küsis Jack.

“Võib ju lasta endale natuke silmarõõmu pakkuda? Aga ma ei usu, et ükski mõistlik mees – eriti veel sukelduja – laskevalmis kahurile liiga lähedale läheks.”

“Tahad kuulda lugu mehest, kes pidas oma nukku elusaks, ehkki kõik teised uskusid, et see kannab needust?”

Thor oigas. “Jack, jäta järele.”

“Kuule, see on hea lugu. Kas sa tead, kust on tulnud nimi Key West? Kui hispaanlased esimest korda siin randusid, siis oli see paik üks suur kondihoov. Oli see väljasurnud indiaani suguharu? Või oli siin olnud mingi suur veresaun? Keegi ei tea. Aga kõik kohad olid konte täis, nii nad panid sellele paigale nimeks Cayo Hueso, Kontide saar. Inglased ei viitsinud seda hispaania keelest ära tõlkida, lihtsalt muutsid need sõnad ära, nii et need nende keeles midagi tähendasid. Ma räägin sulle, Thor, Key West on üks ainulaadne paik.”

Thor naeratas. “Jack, kui sa tahad mind veenda, et sel naisel on peas kõik korras, siis ei saavuta sa midagi. Ta kinnitab, et nägi vees laipa. Ja see laip rääkis temaga.”

“Vaata… igas loos, mida sa kuuled, on terake tõtt.”

“Oled sa kuulnud, et siinkandis keegi kadunud oleks? Keegi, kes sobiks mõrva ohvriks? Ma vaatasin uudiseid ja paistab, et kõik on alles.”

“Sa räägid nagu üks tundetu kaabakas, aga ma näen sind läbi,” ütles Jack. “Sind ei huvita miski muu peale sukeldumise, sellepärast vahetad sa naisi nagu nohu ajal pabertaskurätte.”

Thor kergitas kulme. “Ja-ah? Ma pole märganud, et sinagi oleksid endale perekonda loonud.”

“Ma pole kohanud ühtki naist, kes oleks mulle sobinud – minu põlvkonnast. Me lihtsalt ei saanud kokku.”

“Ma ei mängi seal, kus ma töötan,” ütles Thor pehmelt.

Jack puhkes laginal naerma. “Sellepärast, et ainuke naine meie tiimis on abielus, pealegi on ta veel amatsoon.”

“Ja kes siis nüüd siin see kaabakas on?”

“Mina? Lizzie on minu meelest suurepärane, aga tema elu on töö. Kange nagu raudnael, ja ma usun, et ta võidaks mind maadluses. Ja kui ta ka ei võidaks, noh, kes tahaks Zachiga maid jagada?”

Thor kehitas muiates õlgu. Lizzie, Elizabeth Green, oli naine, keda ei saanud kergelt võtta. Ta polnud temast tolligi lühem. Tema mees Zach oli olnud elukutseline korvpallimängija ja kokku moodustasid nad kaunis hirmuäratava paari. Lizzie võitis kompaniile mitmeid lahinguid, kui nad oma projektidele lubasid taotlesid. Ta võis küllap igast mehest võitu saada. “Lizzie on kange. Ja maalähedane. Tema juba mingi kujuteldava laiba pärast paanikasse ei satuks.”

“No kuule. Igaüks võib mõnikord sattuda olukorda, mis ta ära hirmutab.”

“Võib-olla.”

“Ja sina oled ise üks paras sõnnikuhunnik, Thor.”

“Nii sa arvad?”

“Sa lakuksid kõnnitee puhtaks, kui see naine selle eest oma väikest sõrme kõverdaks.”

“Ja-ah? Jamajutt.” Ta püüdis seda veenvalt öelda, ent teadis, et valetab. Tõsi oli see, et naine oli talle mõju avaldanud. Aga tõsi oli ka see, et oma töö juures ta romantikaga ei tegelnud. Kui nad olid pikalt ekspeditsioonis, läksid nad kusagil ikka sadamasse ja seal mängis ta ära kõik oma mängud. Komplikatsioonid töösuhetes ei too kellelegi head.