“Ma ütlen seda, mis ma näen,” urises Jack. “Keegi pole mind kunagi valetamises süüdistanud.”

“Põrgut, mina süüdistan sind praegu,” ütles Thor.

Jack naeris, märgates Thori silmi taas kõrvallaua poole vilksamas. “Pea meeles, Thor, ka kõige vägevam mees võib kunagi komistada.”

“Jaa, jaa. Ma olen seda vägeva-Thori-jama terve elu kuulnud,” ütles Thor, kutsus baarimehe, kelleks oli omaniku poeg, ja tellis veel ühed joogid.

“Me kõik käisime seal vaatamas, Genevieve,” ütles Victor. “Seal ei olnud mitte midagi.”

“Ma räägin teile, ma nägin naise laipa,” kordas Genevieve kangekaelselt. “Vaadake, ma ei tea, kas see oli mingi nali või oli seal tõeline mõrvaohver. Aga viirastust ma ei näinud, see oli päriselt.”

Bethany Clark puudutas Genevieve’i põlve. “Kuule, kullake, me kõik näeme seal all mõnikord imelikke asju. Kujutlusvõime mängib meile aeg-ajalt vingerpussi. Vesi teeb meile trikke ja moodustab visuaalseid nihkeid.”

Genevieve oigas ja kiristas hambaid. Ta ei saanud öelda, et ta semud polnud vaeva näinud. Ta oli ennast lausa välguna pinnale paisanud. Õnneks ei olnud ta väga sügaval. Hetkel, mil too naine silmad lahti tegi ja naeratas, puhkes ta hinges niisugune lauspaanika, et ta raketina ülespoole kihutas. Kui ta oleks olnud sügavamal, siis oleks see võinud lõppeda surmaga. Pinnale jõudes oli ta peaaegu lämbumas kurku tõmmatud soolasest veest, sest ta oli oma regulaatori välja sülitanud ja vehkis hullupööra kätega.

Nende üksuse ülemus Marshall Miro oli ta kontrollimatult lalisevana veest välja pardale tõmmanud. Victor oli ta imelikku käitumist märgates kohe tema järel pinnale tõusnud. Seejärel tulid Bethany ja Alex, ja Bethany jäi tema juurde, kui teised alla laipa otsima sukeldusid. The Seeker, nende liitlaspaat, oli sealsamas lähedal. Ka nende meeskond oli sukeldunud.

Ja mitte keegi neist ei olnud näinud seal mitte midagi.

Võib-olla ta kujutas ette, et naise silmad lahti läksid, et ta kutsuvalt viipas, aga igatahes oli ta seda laipa näinud. Ta ei saanud aru, kuhu see võis kaduda.

Õnnetuseks oli ta kohe vadistanud silmadest ja sellest, et surnud naine liigutas ning isegi midagi ütles. Ja nüüd arvas isegi tema parim sõber Bethany, et ta on hulluks läinud.

Ta vaatas väikeses puhkemajas ringi. See oli nende peatuspaik, mis asus Key Westi vanalinnas. Tal oli tegelikult siit vähem kui poole miili kaugusel oma maja, mille ta vana-vana-ei-tea-kui-vana-vanaisa oli siia saarele ehitanud juba palju aastaid enne kodusõda.

Aga see siin oli kohalike inimeste ajaviitmispaik. Jack hoidis siin oma vana ülesputitatud kalapaati, siia kai äärde olid kinnitatud ka selle piirkonna kolme politseiniku paadid. Neile meeldis siin kohvi joomas käia, või õhtuti ka midagi kangemat maitsta.

Gen oli ilma ühegi kõhkluseta siia jäänud, et teistega koos tolle projekti juures töötada. Nende sukeldumispaat oli siinsamas lähedal, ja nende kõrval seisis The Seeker. Siin polnud ei spaad ega ööpäevaringset toateenindust, aga selle asemel olid siin olemas kõik tõelised vanade konhi traditsioonide võlud. Peamaja oli ehitatud üheksateistkümnendal sajandil. Teise maailmasõja ajal ehitati selle juurde väikesed suvemajad, mis seisid hajali liivaranna kohal. Igaühe ees oli väike omaette terrass laua ja toolidega. Siin oli ka väike Tiki baar ja “nosimismaja”, nagu nad seda kutsusid, mis avati kell seitse hommikul ja suleti umbes kesköö paiku. Öine baarimees oli omaniku poeg ja hoidis selle avatuna niikaua, kuni tal endal lõbus oli. Toidud ei olnud just võrreldavad mingi gurmee-restorani omadega, aga need olid värsked ja maitsvad.

Vaatamata faktile, et sukeldujad tema ebaselgete juhatuste järgi laipa ei leidnud, oli Genevieve nõudnud, et nad sellest politseile ette kannaksid. Selleks ajaks oli ta juba piisavalt rahunenud ja taipas kõnelda küll nähtud laibast, ent mitte selle tahtlikuna tundunud liikumisest. Oli juba hilja, kui nad oma ruumidesse tagasi jõudsid, et pesta ja ümber riietuda. Seejärel siia baari õhtust sööma tulla: värskeid võileibu, ehtsat kohalikku kapsasalatit ja kartulisalatit.

“Okei, semud, naerge minu üle, kui tahate. Ma nägin laipa.” ütles ta kindlalt.

Bethany langetas oma liivakarva pea. Victor, Alex ja Marshall vahetasid pilke, pГјГјdes mitte naeratada.

“Kuule, Gen,” narritas Victor. “Seal baarileti juures on üks naine, kes tahab sulle välja teha… vaata – oih, ei, vabandust, sa ei reageerinud piisavalt kiiresti. Ta kadus ära.”

Genevieve heitis talle pilukil silmadest karmi pilgu. Ta oleks praegu soovinud tal kaela kahekorra käänata. Et just tema nii solvavalt käituda võis… Nad olid koos koolis käinud. Victor oli aasta vanem, aga tüdruk küpses kiiremini ja naiselik figuur tegi temast keskkooli ajal tähtsa tegelase. Ta oli poissi kõikidele nende noorusaja seltskondlikele üritustele kaasa vedanud.

Kolledži ajal oli ka poiss viimaks täiskasvanuks saanud ja ta rinna peale olid kasvanud koguni mõned karvad. Temast sai see, kes ta oli ka praegu: pikk, tumedapäine ja kena meesterahvas. Nad polnud kunagi oma toredat sõprust mingi kurameerimisega ära rikkunud, aga ta suutis Geni vahel ärritada niisama hästi, nagu oleksid nad juba pikka aega abielus.

“Victor…” alustas ta.

Mees lehvitas talle ja tegi grimassi. “Jaa, jaa, ma tean, kuhu sa mind saata tahad.”

“Kuule, sõber, kõik saab korda,” ütles Marshall, ent temagi suunurgas oli varjatud muie. Noh, tore ju, kui saab kedagi lõbustada, mõtles naine. Marshall oli Süvavee Päästetööde omanik ja asutaja ning temagi oli kohalik. Lapsena oli ta olnud vaimustatud Key Westi ajaloost, mis sisaldas lugematul hulgal jutte vrakirüüstajatest ja päästjatest-sukeldujatest. See oli kirev ajalugu. Mõnikord tuli neil päästa neid inimesi, kelle laev oli ohtlikel karidel purunenud.

Mõnikord olid need sellid oodanud nagu raisakullid, lootes, et suuri varandusi vedavad laevad jäävad tormi kätte ja lähevad põhja. See süsteem võimaldas sajandite jooksul paljudel meestel rikkaks saada.

Marshall oli oma grupi teistest liikmetest vähemalt kümme aastat vanem. Ta oli teinud endale nime, töötades põhjas Massachusettsi vetes, teostades raskeid külmavee-päästetöid. Aga Key West oli ta kodu, paik, mida ta armastas. Ta oli oma säästusid kasutanud selleks, et siia tagasi tulla ja oma ettevõte asutada, osta paat ja varustus ja hakata oma äri ajama. Tal oli korralik sissetulek, aga ta oli alati meelsasti valmis mingit ajaloolist uurimist ette võtma. Ta tundis tohutut austust korallide, vee ja mineviku vastu. Ta tugevasti päevitunud pruun keha ning alati paljaksaetud pea sobisid kummaliselt hästi kokku ta peaaegu eebenivärvi silmade ja tumedate kulmudega.

Ta istus, jalad üleval, päikeseprillid ees, ehkki päike oli loojumas. Ta krimpsutas nägu. “Küllap me ükskord leiame, et seal midagi ikka oli. Noh, teate… miski nii- või naasugune.”

Alex ümises ulmelise õudusseriaali tunnusmeloodiat. “Ja-ah, nii- või naasugune, kellel on nägu ja juuksed,” narris ta.

Naine vaatas teda kortsus kulmul. Alex oli Key Largost. Too maailm seal erines Key Westist, sest Miami linna oli sealt põhja suunas vaevalt tunni tee. Ta oli blond, aga päevitunud mere ja päikese poeg, ajalooteaduse magister ja meistersukelduja, aga Gen oli talle siin näidanud korallrahusid, mille olemasolu vaid kohalikud teadsid.

“Kuule, sina…” alustas ta, jäi siis vait ja tõusis vihaselt püsti, võttis laualt õlleklaasi ja läks eemale väikesele rõdule, kust avanes vaade alla sügavale kanalile ja kai äärde puhkama pandud paatidele.

“Ära mine vihasena ära!” hõikas Alex.

Ta tegi kannapöörde, raputades pead ja sundides end naeratama. “Oodake ainult, mu armsad, ustavad sõbrad! Õige pea tuleb ka teie aeg. Ma ei lähe vihasena ära, ma lähen lihtsalt ära.”

“Kuule, ega sa minu peale vihane ei ole?” küsis Bethany.

“Ma pole vihane,” lausus Genevieve.

Ta läks alla sadamakai äärde, limpsides õlut ja vaadates päikeseloojangut. See oli kaunis ja rahulik, ent tema hinges mässasid tunded. Miks ta paanikasse sattus? Ta oli kahel korral osa võtnud päästetöödest, kus oli vaja laevast laipu üles tuua – esimene kord oli see Lõuna-Gladesis allakukkunud lennuk ja teine kord põhjaläinud laev Key Westis.

Aga surnud polnud talle siis otsa vaadanud.

Ükskord oli ta kodus lillepeenart kaevates leidnud mingid kondid – aga siin oli see palju vähem ehmatav, kui kusagil mujal oleks olnud, sest Key West oli ju Kontide saar.

Aga need kondid ei kadunud Г¤ra.

Ta tundis kedagi enda kõrval, võttis kaitsehoiaku ja tõmbus eemale, sest arvas, et mõni ta sõpradest soovib ta piinamist jätkata.

“On sul abi vaja?”

Ta pöördus maheda mehehääle peale. See oli Jay Gonzalez, ikka veel vormis, müts madalal silmade kohal, tumedad päikeseprillid pilku varjamas.

Gen naeratas. Talle meeldis Jay väga. Nüüd ligi neljakümnene, oli mees olnud noor, kui Genevieve teda kohtas. Ta oli kord kinni pidanud auto Geni ja ta sõpradega, kus muidugi oli ka mitu õllepurki. Aga ta ei viinud neid jaoskonda. Selle asemel viis ta nad kõik ükshaaval koju.

Tema oli üks politseinikest, kelle paat oli kai ääres. Ta ei käinud sellega eriti kusagil. Ta oli sellega merel olnud siis, kui ta naine üle parda kukkus ja surma sai. Aga ta hoidis paadi siiski alles. Võib-olla ta isegi aeg-ajalt viibis selles paadis, sest talle tundus, et seal oleks ta nagu oma naise lähedal.

Aga praegu ei olnud ta seal paadi pärast. Ta oli seal tema, Geni pärast.

“Mul pole midagi viga, kui nii saab öelda see, keda ta sõbrad hulluks peavad.” Ta kõhkles. “Tänan sind, et sa mind ära kuulasid.”

Mees noogutas, nõjatudes naise kõrvale väikese puust käsipuu peale. “Ma tean, et sa ei ole hull,” ütles ta.

“Ole sa õnnistatud.”

Mees heitis pilgu üle vee. “Ma soovin, et ma saaksin sind aidata. Mul pole mitte mingeid andmeid, mis võiksid sinu juttu kinnitada. Aga keegi, kellest veel pole teatatud, võib ometi kadunud olla. Ma saatsin pärast sinuga rääkimist mõned mehed asja uurima. Nad muidugi ei leidnud midagi.” Ta kõhkles. “Nii veider kui see ka näib, arvestades seda alkoholikogust, mis siin ära juuakse, on Key Westi tapmiste protsent väga madal. Mul tuleb tegelda rohkem silmini purjus lastega ja autoavariidega kui millegi muuga.”

“Jay, ma tõesti nägin seda naist seal all.” Naine kõhkles hetke, lootes, et Jay ei võta ta märkusi kui oma professionaalsete oskuste halvustamist. “See pole nii, et siin ei tapeta kedagi. Mõni aasta tagasi läks üks mees peast segi ja laskis oma naise maha. Siis oli siin veel see tulevane supermodell, kes läks kaduma, kui ma keskkoolis käisin. Keegi ei uskunud, et ta veel kusagilt elusana välja ilmub. Oh! Ja alles möödunud aastal, kusagil Key keskosas… kadus veel üks naine ära.”

“Ma ei öelnud, et siin kunagi kedagi ei tapeta, aga võrreldes Miamiga on meie numbrid väikesed – ühekohalised. Ja, Gen…”

“Ma tean. Hetkel ei ole meie radaril ühtki kadumaläinud blondiini.”

“Kunagi hiljem võib välja tulla, et on,” ütles mees õrnalt. “Aga loodame, et see oli kellegi vemp või midagi niisugust.”

“Ma tõesti loodan seda.”

Mees noogutas. “Kuskil istub võib-olla kamp korporante, kes on naeru kätte suremas. Võib-olla me ei saagi teada. Aga ma usun küll, et sa midagi nägid. Kuna tegemist on sinuga, siis ma tean, et see on nii.”

Naine naeratas tänutäheks. “Tohin ma sulle õlle välja teha?”

Mees raputas pead. “Mul on veel tööaeg. Ma tahtsin lihtsalt veenduda, et sinuga on kõik korras.” Ta tegi grimassi. “Mile Marker number kuues on mingi segadus. Ole siis tubli! Ja helista mulle, kui midagi selgub. Ma ei arva, et sa hull oled.”

Ta silitas korraks hellalt sõrmenukkidega naise lõuga, seejärel hakkas minema liiva- ja kruusaseguse parkimisplatsi suunas.

Naine tänas jumalat selle kohtumise eest. Vähemalt keegi, kes teda uskus. Jay on huvitav mees, mõtles ta lõbusalt. Ta oli täiuslik abišerif. Pikk, tõmmu, vaikne. Temast õhkus kompetentsust ja kindlustunnet. Gen oli ta vastu alati sümpaatiat tundnud. Ta naine oli surnud viis aastat tagasi, kui nad olid olnud puhkust veetmas. Pärast seda hoidis ta peamiselt omaette.

Aga ta oli hea poiss. Ja oli väga lohutav teada, et ta oli teda tõsiselt võtnud.

Rahutuks tegi muidugi see, et keegi polnud midagi leidnud.

Tõstes taas pilgu horisondile, rüüpas ta tubli sõõmu õlut, mida oli juba nii kaua käes hoidnud, et see oli soojaks läinud. Ta tundis taas kedagi enda kõrval ning arvas, et Jay tuli tagasi.

“Tere, ilus laps. Pikk päev, mis?”

See oli Jack Payne, üks ta lemmikumaid inimesi maailmas, ehkki ta selle projekti ajal oli teises paadis. Krõbe nagu krabi, päikesest põlenud ja parkunud mees. Ta kandis kaelas keti otsas üht kunagi leitud münti, Hispaania kuldraha, ja kõrvas kuldset kontidega pealuud. Ta töötas palju väljaspool kohalikku piirkonda, ent nad olid teinud mitmeid ekspeditsioone koos. Jack oli väga hea sukelduja, kellega oli mõnus koos töötada.

Naine punastas, nähes ta näol kerget naeratust.

“Ma tean, ma tean, Jack. Naera pealegi mu üle. Aga “ilusa lapse” eest aitäh. Minu kasvu juures ei kuule ma seda sõna eriti tihti,” sõnas ta väsinult.

“Kuule, ma usun, et sa midagi nägid. Ja võib-olla pole “ilus laps” sinu kohta õige väljend. Kuidas oleks: hei, sina, vapustav kaunitar? Ja mis puutub tollesse asja, siis ei saa me praegu midagi teha, eks?”

Naine noogutas.

Mees pani talle isalikult käe õlale. “Võib-olla kuuleme varsti mõnest kadunud isikust.”

“Ma loodan, et ei kuule. Mulle meeldiks rohkem, kui see oleks olnud mu ettekujutus,” ütles Genevieve.

“Muidugi… see paik on üksjagu veider. Võib-olla kuuleme, et mõni vembumees viskas mingi mannekeeni vette.”

“Ja-ah, noh, ma pean sellest üle saama,” pomises naine.

“Küll sa saad. Kõik läheb hästi.”

“Tõesti?” Naine pöördus teda vaatama, toetudes reelingule. “Ma võiksin vanduda, et sa istusid seal oma tähtsust täis sõbraga, püüdes mitte nõustuda minu projektilt mahavõtmisega.”

“Mina? Ma ei lubaks seda mingil juhul. Mina sukelduksin sinuga koos iga kell, Genny.”

Naine riskis heita kiire pilgu mehele, kes endiselt Jacki lauas istus. Thor. Kes kurat kannab nime Thor? Ja-ah, mehel on reputatsioon. Ja mingis muus paigas mingil muul ajal istuks see nimi talle väga hästi. Ta pikkus, kehaehitus ja karmid näojooned sobiksid tõesti iidsele piksejumalale. Aga see siin oli Key West, nad elasid tõelises maailmas. Ja seal all ei hoolinud keegi sellest, mitu korda sinust ajalehtedes juttu on olnud. Miskipärast tundis ta mehe suhtes ebasümpaatiat, võib-olla sellepärast, et ta oli olnud nii valmis talle appi ruttama. Pretensioonikas. Ülbe. Need omadussõnad sobisid talle hästi. Põhjuseks ei olnud see, et ta töötas teises grupis. Talle lihtsalt ei meeldinud seemees.

“Tule, ma tutvustan sind. Ta pole tegelikult üldse paha poiss.”

”Tõsi ka või?”

“Kuule,” ütles Jack kergelt. “Su oma sõbrad on ka su kallal terve õhtu aasinud, eks?”

Genevieve kehitas õlgu. Jah, sellest loost ülesaamine võtab üksjagu aega. Ei – nad ei lase tal sellest kunagi üle saada.

“Tule, tule, ma teen sind tuttavaks.”

Naine pööritas silmi, ent järgnes Jackile ta laua juurde.

Mees sai plusspunkti sellega, et tõusis püsti. Naine ei näinud suuremat osa ta näost, sest ta kandis suuri musti prille, aga tal olid kenad kõrged põsesarnad ja tugev lõug, mis kindlalt iseloomustas ta isiksust. Asjalik, karm, ilmselt kartmatu. Absoluutselt enese- ja otsusekindel. Naine uskus, et ilma tänase juhtumita poleks ta sellest mehest suurt hoolinud. Ta ei paistnud olevat mees, kes oma töös või mängudes eriti teistega arvestaks.

“Thor, saa tuttavaks: Genevieve Wallace. Thor Thompson.”

Mees sirutas naisele käe. Aga ta ei naeratanud. Tema ei suhtunud tollesse laibaloosse samasuguse lõbususega nagu teised. Ilmselt tundus see talle ohtliku ja ärritavana.

“Thor,” pomises naine, surudes vaid hetkeks ta kätt. “Huvitav nimi.” Ta ei suutnud varjata oma hääles kostvat kerget halvustavat tooni.

Sellepeale kõverdusid mehe huuled põgusaks muigeks. “Vabandust, mu vanavanemad olid norralased. Nad abiellusid Minnesotas. Sealkandis on see nimi üsna tavaline. Genevieve, jah?”

“See on jälle meie suguvõsa lemmiknimi. Püha Genevieve. Minu esivanemad olid arvatavasti vana kooli katoliiklased,” vastas ta.

“Gen. Väga lihtne,” ütles Jack rõõmsalt. “Istu. Ma toon sulle ühe õlle. Aa, sul juba on. Noh, siis… istu.”

“Mm…” naine kõhkles. Ta oleks pidanud kiiremini mingi ettekäände välja mõtlema. Ükskõik mida. Ma juba istun seal oma sõpradega. Vabandust, ma olen väga väsinud, ma lähen oma tuppa. Seal puu otsas on kass, kelle ma pean alla tooma… Midagigi!

Aga ta polnud piisavalt kiire. Jack tõmbas tema jaoks juba laua alt tooli välja. “Imelik, et te pole veel kokku saanud,” ütles Jack.

Genevieve nägi mehe kulme kerkimas. “Jack, maailm on suur.”

“Jah, aga sa oled ju Key omadega enne ka koos töötanud,” ütles Jack.

Thor noogutas. “Aga ma pole just sageli nii kaugele lõunasse sattunud.”

“Noh,” ütles Jack rõõmsalt, “see on meil üks suurepärane projekt.”

“Tõsi. See on huvitav töö,” pomises Thor.

Genevieve kangestus sisimas. Vaatamata tumedatele prillidele oli enam kui ilmne, et mees pidas teda hädavareseks. “Mina teen ka tööd ja võtan seda üpris tõsiselt, härra Thompson,” teatas ta rahulikult.

“Härra Thompson?” küsis Jack. “Gen, me töötame koos. Ta on lihtsalt Thor.”

“Teil on huvitav töömeetod,” ütles Thor, just nagu poleks Jack üldse vahele seganud.

Mehe hääletoonist aimas ta, et see peab teda täielikuks tuulepeaks.

“Ma olen valmis kihla vedama, härra Thompson, et ma tunnen siinseid veealuseid karisid paremini, kui teie iial tundma saate.”

“Tõesti?” küsis mees ettepoole kummardudes. “Mis see peaks olema, mida te enda arvates neist karidest teate, preili Wallace? Et te näete seal salapärasel viisil minevikku? Näete inimesi seal all hõljumas? Kummaline, kui see nii oleks, siis peaksite ka täpselt teadma, kust otsida uppunud laevu. See oleks juba midagi.”