“Kuulge ometi, sõbrad,” nõudis Jack. “Mis pagana härra ja preili?”

NГјГјd oli Geni kord Jacki ignoreerida.

“Minu reputatsioon sukeldujana on täiesti laitmatu, härra Thompson.”

“Hei, ma vist lähen ja ütlen su semudele tere,” pomises Jack.

Ta tool kriiksatas, kui ta seda liigutas. Tal oli tõeliselt kiire nende seltskonnast ja lausa nähtavast pingeväljast jalga lasta.

Thor Thompsoni pilk püsis naisel. Siis kummardus ta äkitselt ettepoole, võttis päikeseprillid eest ära ja vaatas talle silma. “Laitmatu?” küsis ta pehmelt. “Võib-olla kuni tänaseni. Me võime sellest ka avameelselt rääkida. Ma ei hooli mitte üks raas teie reputatsioonist. Isegi siis, kui me ei tööta väga sügaval, peab igamees rangelt eeskirjadest kinni pidama. Ma olen näinud liiga palju “kogenud” sukeldujaid surnult pinnale hüppamas. Kui te näete laipu silmi avamas ja teiega suhtlemas, preili Wallace, siis me seisame tõsise probleemi ees. Te peaksite laskma ennast kontrollida, enne kui uuesti sukeldute.”

Genevieve vahtis teda mitu pikka hetke, ta oli nii ehmunud mehe rГјnnaku halastamatusest ja jГµulisusest, et ta isegi ei pilgutanud silmi.

Mehel olid sinised silmad, teravamad kui tükeldatud jää, ja lõug, mis näis olevat tsemendist välja tahutud. Naine tundis, kuidas ta süda peksleb. Too mees ei tundnud teda, ta ei teadnud temast midagi.

Ta vaid mГµistis ta hukka.

Ka naine naaldus ettepoole, vaatas mehele silma ja naeratas.

“Ma olen parem sukelduja kui ükskõik kes, kellega te iganes loodate koos töötada. Ja mind tuntakse selle järgi, et ma leian alati selle, mida ma otsin, nii et kui ma teile ei meeldi, siis, vabandage mu jämedust, aga mul pole hetkel muud öelda, kui et tõmba uttu, pasapea!” Ikka veel meeldivalt naeratades tõusis ta püsti ja kõndis minema.

Jay Gonzalez sõitis mööda Roosevelti tänavat alla, arutledes, miks see lugu temas nii suurt hämmingut tekitas.

Mitte midagi. Seal all ei olnud mitte midagi.

Põrgut, ta oli piisavalt kaua vees üles ja alla hõljunud. Veepinna all oli nähtavus lainetest moonutatud.

Kuritegude protsent oli tõesti madal, nagu ta Genile öelnud oli. Enamik neist olid pisivargused. Mõned suuremad röövimised ja muidugi narkootikumid. Aga mõrvu ei tulnud ette kuigi sageli.

See ei saanud tõsi olla. Genevieve arvas, et ta oli laipa näinud. Ja siis oli too laip kadunud. Oli see kellegi vemp? Marshalli sõnul polnud seal läheduses ühtegi teist paati. Aga, pagan, poisse ta tundis, need olid valmis ükskõik mis vaeva nägema, et vempe visata.

Ometi tegi miski teda rahutuks. Talle meeldis Genevieve, tõesti meeldis, oli alati meeldinud. Ta ei tahtnud näha teda nii ärritatuna.

Vaimud olid Key Westis väga populaarsed, nagu mitmel pool mujalgi. Räägiti, et Hemingayd oli linnas ringi kõndimas nähtud. Vahel tundus, et igal Duvali tänava majal oli oma isiklik kummitus, tänu indiaanlaste kontidele, vrakirüüstajatele ja lihtsatele inimlikele nõrkustele. Aga Genevieve ei olnud seda tüüpi inimene, kes lõbu pärast lugusid välja mõtleks.

Mida ta ometi seal nägi?

Mõrv ei olnud Key Westis tavaline nähtus.

Aga seda tuli ette. Oli tulnud.

Pagan, jah, seda tuli ette. Ta teadis kuradi hästi, et seda tuli ette.

Ta krigistas hambaid; ta oli juba jõudmas US1 kiirteele. Ta pani sireeni tööle ja sõitis seisma jäänud autode vahelt läbi. Kuskil seal eespool oli avarii. Ta vaatas autosid, kui ta neist mööda sõitis, ja palvetas mõttes, et ta ei peaks nüüd ise mõnda laipa leidma. Ainult mitte täna.




2


Järgmisel päeval tõusis Thor varem kui enamik teisi sukeldujaid. Päevaplaani järgi said nad hommikul kõik puhkekeskuse baaris kokku, et kiirelt kohvi juua ja midagi natuke süüa. Pisut nende väikesest onnist eemal oli pisike kauplus sukeldujatele, kus nende õhuballoone täideti ja katkiläinud varustust parandati. Ta seisis natuke aega paadisillal, imetledes päikesetõusu. Päev tõotas tulla ilus, vähemasti hommik oli ilus. Nad olid otsustanud paar järgmist nädalat hästi vara välja minna ja kella kolmeks lõpetada, sest pärast seda algasid tavaliselt suvised vihmasajud. Need pärastlõunased tormid olid tihti väga raevukad, ent kestsid vaid pool tundi või tund, siis vaibusid kaunis äkki.

Ta rüüpas kohvi ja vaatas, kuidas teised ükshaaval öökortereist välja ilmusid. Marshall Miro meeskond oli muljetavaldav. Nad olid kõik suurepärases vormis ja tundsid end vee all igas olukorras nagu kodus. Nad tundsid ookeani võimsuse ees õiget aukartust. See oli hea, sest ta ei tahtnud ühtegi sukeldujat kaotada. Isegi Genevieve Wallace oli eile lõpuks piisavalt normaalsena tundunud, kui naine talle vastu nähvas. Fakt on see, et talle meeldis naise otsustav hoiak.

Thor nägi teda majakesest välja tulemas ja Bethanyga kohtumas – see oli teine naine Marshalli meeskonnast. Bethany oli nagu Genevieve’i vastand. Ta näis ta kõrval väiksena, kütkestav, sale, ent tugevate lihastega. Ta näis olevat ka palju rõõmsameelsem ja seltsivam kui ta pikajalgne vastand, nüüdki lehvitas ta Lizziele ja Zachile. Lizzie kõrval tundus Genevieve’gi väiksena, ent kui Zach välja ilmus, siis said kõigist kääbused. Jack oli juba kohvikus, kus Clint – pikk ja kõhetu kahekümne kahe aastane päevitunud volask, aina näo ette kippuvate juustega – seadis laudadele taldrikuid sõõrikute ja puuviljadega. Viimastena tulid mööda rannaliiva joostes Vic ja Alex, rasked varustusekotid seljas. Nad olid noored ja nii füüsiliselt kui ka vaimselt heas vormis.

“Hei! Ma mõtlesin, et sa oled veel voodis. Ma ei näinud sind teiste hulgas,” hõikas mööda paadisilda liginev Marshall Thorile.

“Me ajame siin taga ju sajandi suurimat leidu,” vastas Thor kuivalt. “Ma ei tahaks seda mingi hinna eest maha magada ja sellest põnevusest ilma jääda.”

“Sa vist ei usu, et me midagi leida võime?” küsis Marshall, hõõrudes paljast pealage ja kissitades päikese käes silmi.

“Ma ei ole seda öelnud. Ma poleks siin, kui ma üldse ei usuks, et siit midagi leida võib. Ma lihtsalt tahaks teada, mida osariigi tegelased siis teha kavatsevad, kui siit midagi ei leita. Inimesed on selles piirkonnas juba aastaid vee all käinud. Tõsi, me leidsime sealt alt märke metallist, aga, põrgusse, see ei pruugi midagi tähendada.”

“Meil on vaja ainult tõestust, et laev on seal, siis on juba ökoloogide ja ajaloolaste asi edasine tegevusplaan välja vaielda,” ütles Marshall õlgu kehitades. Ta suunas pilgu Thorile. “Kui aus olla, siis mulle päris meeldiks oma nime mingis raamatus näha – et mina ka olen ühe suure leiu juures olnud. Kui otsusekindlus midagi tähendab, siis me kindlasti leiame selle.”

“Otsusekindlus tuleb alati kasuks,” pomises Thor. Ta vaatas ülejäänud sukeldujaid. Victor Damon andis Genevieve’ile temaga kõrvuti mööda rada kõndides kerge müksu. Naine pöördus, sihtis teda sõrmega ja ütles midagi. Ilmselt polnud sõbrad naise narritamist veel jätnud. Mees vastas talle, naine haaras ta nokkmütsi ja lõi selle talle pähe tagasi. Mõlemad naersid. Too politseinik, Jay Gonzales, paistis suhtuvat temasse väga lugupidavalt. Kui ta mingi segane oleks, siis poleks mees teda nii tähelepanelikult kuulanud, ka ei oleks ta sukeldujaid merepõhja saatnud.

“Sul on väga kokkuhoidev meeskond,” märkis Thor.

“Need kaks seal,” ütles Marshall, näidates peaga Genevieve’i ja Victori suunas, “ja Bethany käisid koos koolis. Parimad sõbrad. Vaene Alex on uus. Tema on olnud siin ainult kolm aastat. Tuli Key Largost,” lisas ta kuivalt. “Kuidas sinu omad on?”

“Parimad,” kinnitas Thor. “Lizzie ja Jack on kõike teinud: avariiabi, ülestoomist, päästetöid. Nad on suurepärane tiim. Sa ju tunned Jacki. Võib-olla pareminigi kui mina. Kutse nendest otsingutest osa võtta tuli üsna äkki, ja mitmed minu inimesed olid juba tööl teiste projektide juures. Mõni mu alalistest kaaslastest on puudu, aga Jacki olen ma tundnud igavesti ja mul on hea meel, et ta minu tiimis on.”

“Jackil on rohkem kogemusi kui meil kõigil kokku,” ütles Marshall.

“Me peame minema hakkama,” ütles Thor kella vaadates.

“Ma tahaksin olla all enne kella üheksat, et head nähtavust ära kasutada, enne kui tormid liiva üles keerutama hakkavad.” Ta laskis kuuldavale vile, tõmmates endale oma meeskonnakaaslaste tähelepanu, kes kiirustasid hommikusööki lõpetama.

Genevieve Wallace kõndis temast sõnagi lausumata mööda, silmad nagu teravad kristallikillud.

“Ilus hommik, kas pole, preili Wallace?”

“Jah, imeilus hommik,” vastas naine viisakalt ja tõttas edasi.

See oli tõesti imeilus hommik ja päev möödus ilma ühegi vahejuhtumita. Kolm erinevat sukeldumist, mitu tundi vee all. Natuke enne kolme, just nagu vabrikuvile peale, hakkas tõusma torm.

Thor oli näinud muutusi taeval silmapiiri juures ja vihmasadu eemal mere kohal. Kui sukeldujad kolmandat korda üles tulid, ütles ta Marshallile, et nad peaksid lõpetama. Nad sidusid paadid teineteise järele ja Thor kuulis, mida naaberpaadi meeskond oma varustust kokku pakkides kõneles.

“Minu arvates olime eile lähemal,” ütles Genevieve.

“Miks sa nii arvad? Tolle naise pärast, keda sa nägid?” aasis Alex.

Naine andis ta käsivarrele laksu. “Sest mul on selline tunne. Ma arvan, et me peame natuke tahapoole minema. Me ei otsinud eile piisavalt põhjalikult. Ükski peidetud asi ei hüppa ju ise meile liiva seest kätte.”

“Me räägime veel sellest,” ütles Marshall noogutades.

Selleks ajaks hakkasid mootorid nurru lööma, nad olid köied lahti sidunud, ankrud hiivanud ning hakkasid liikuma.

“Mis te arvate, kas Genevieve’il on õigus? Kas me peaksime tagasi minema?” küsis Lizzie.

Thor kehitas õlgu, ehkki ta sisimas mõtles, et nad peaksid tõesti sinna tagasi minema. Eelmisel päeval oli olnud liiga palju sekeldamist, liiga palju aega kulutati naise laiba otsimisele – see ei too laevavrakke merepõhjast välja.

Ta võpatas, kui ta mobiil helisema hakkas. “Vabandage mind,” ütles ta. Ta läks teistest ettepoole ja võttis kõne vastu. Sheridani häält ära tundes vangutas ta pead. “Jah, olgu pealegi.” Ta katkestas kõne ja vandus. Ettevalmistused olid tehtud. Aga nüüd… noh, kurat. See asi ei meeldinud talle. Kui Sheridan tahtis siia tulla ja temaga veel rääkida, siis tulgu pealegi. “Koosolek homme hommikul täpselt kell pool kaheksa!” hõikas ta teistele.

Thor oli ärritatud. Ta ei teadnud täpselt miks, aga too Sheridan käis talle närvidele. Mees oli koguni vihjanud, et ehk leiab Thor oma meeskonda sukeldujaid juurde. Talle ei meeldinud võtta tööle neid, keda ta hästi ei tundnud. Võib-olla peaks ta tõesti veel kellegi juurde palkama, arutles ta. Nad otsisid ju nõelu hiiglaslikus heinakuhjas, ja ta tahtis ka ise rohkem sukeldumisega tegelda. Noh, vähemasti homme saab tal olema veel üks mees paadis, kui Sheridan siia tuleb. Esialgu oli seegi hea, ehkki ta ei teadnud, kui kauaks ta Sheridani oma paati tahab. Võib-olla aitas see vältida uute, tundmatute sukeldujate juurdevõtmist.

See päev ei toonud neile midagi, aga Genevieve tundis end ikka nagu õnne tipul.

Ta oli magamise ajaks kõik tuled oma suvemajas põlema jätnud, sest pimedus hirmutas teda. Kui ta viimaks pärast pikka vähkremist uinus, siis magas ta hommikuni päris hästi.

Terve hommiku püüdis ta olla täiesti rahulik, asjatundlik ja ratsionaalne, lubades isegi poistel enda kulul nalja heita. Niikuinii ei lasta tal seda seika niipea unustada. Ja ometi hingitses tema näilise rahu all hirm. Ta soovis hardasti, et ta ei näeks enam vee all mingeid nägemusi, et ta ei kohtaks seal teda ettevaatusele manitsevat laipa.

Terve päeva hoidis ta Victorile lähemale kui tavaliselt, püüdes seda fakti tema eest varjata. Kui ta peakski midagi nägema, siis näeb seda ka Victor.

Nad ei leidnud midagi. Aga vees ei olnud ka laipu. See tegi päeva vähemalt tema jaoks tegelikult edukaks.

Kella viieks oli ta oma varustuse läbi loputanud, aidanud paadi ära panna, käinud duši all ja vahetanud riided. Seejärel ruttas ta puhkekeskuse baari.

Ta oli esimene, kes kohale jõudis. Clint nägi teda ja tõi talle ühe Miller Lite’ õlle. “Tahad ju õlut, eks?”

“Tahan. Aitäh.”

Noormees krimpsutas nägu. “See on kah ainuke sobiv vägijook jalustrabavatele naistele.”

“Bethany joob piña colada’t,” märkis ta.

“Noh, mõned tibid võivad seda endale lubada,” kinnitas noormees. “Sealt tuleb suur mees ise.”

Genevieve arvas, et ta pidas silmas Zachi – ta polnud ealeski ühtki teist nii suurt meest kohanud. Ent pöördudes nägi ta Clinti rääkimas mehega, keda ta eile oli pasapeaks nimetanud.

Tema meelehärmiks suundus mees otse tema poole. Samas, peale nende kahe nautis hetkel kohviku mõnusat varjulisust vaid eemal istuv vanapaar, kes oli siia tulnud Ohiost. Kenad inimesed, aga nad ei kuulunud sukeldujate tutvusringkonda.

Tutvus ei tähenda veel tundmist, mõtles Genevieve mehe lähenedes.

Too ei küsinud, kas ta tohib sinna istuda, noogutas vaid – silmad endiselt tumedate prillidega varjatud – ja libistas end ühele toolile sama laua ääres. Otsekohe tuli Clint õllega.

“Mis te arvate, kas ma võiksin ükspäev teiega kaasa tulla?” küsis Clint mehelt.

Thor kehitas õlgu ja võttis õlle vastu, pomisedes kiire: “Tänu.” Ta vaatas Clinti. “Missugune sukelduja sa oled?”

“Hea. Mul on meistri tunnistus.”

Thor uuris Clinti pikalt, ükski lihas ta näos ei liikunud. “Muidugi. Võta ennast vabaks mingil ajal järgmisel nädalal. Aga oma paadis ei ole ma mitte lihtsalt kapten, vaid kõigeväeline jumal. Kui see sulle sobib…”

“Kurat, muidugi,” ütles Clint, siis taltsutas end. “Vabandust, Genevieve.”

“Ma arvan, et teda see sõna ei häiri,” ütles Thor naeratades. Ilmselt ei olnud tal meelest läinud see, mida Gen talle oli öelnud.

“Pole hullu, Clint,” vastas naine. “Ja kui sa tahad, siis võid sa kindlasti mingil päeval tulla ka meiega.” Ta lootis, et ta päikeseprillid olid niisama läbipaistmatud kui Thori omad ja naeratus niisama meeldiv.

“Kihvt.” Clint vaatas ikka veel Thori, justnagu otsides heakskiitu. Seejärel hakkas ta taganedes eemalduma, näidates neile ülestõstetud pöidlaid.

“Oli teil ka hea päev?” küsis Thor, kui Clint oli läinud.

“Kena, jah, kena.”

“Midagi ei leidnud?”

“Kui oleks leidnud, siis ma oleksin sellest teatanud.”

“Ma mõtlen, midagi imelikku.”

Naine vastas talle veel ühe pingutatud naeratusega. “Teate, ma tõesti ei tea, kelleks te ennast peate. Ma olen nende riffide ümber keerelnud terve oma elu. Ma tunnen iga üksikut maamärki. Ja ma vean kihla, et ma leian meie huviobjekti üles enne teid.”

Mees nõjatus seljatoe vastu, kerge naeratus näol. “Te arvate, et olete minust parem, preili Wallace?”

“Ma tean, et olen.”

Mees raputas pead, see tegi talle nalja. Naise peast käis läbi mõte: mida paganat ta ometi teeb. Merepõhja kadunud objektide leidmise suhtes oli tol mehel kuues meel.

“Huvitav,” lausus mees. “Te viskate mulle kinda.”

Jah, ta viskas kinda. Ja see pidi mehe pisut teistpidi mõtlema panema. Ehk nii, et ta ei olnud selline hull, nagu ta enne oli arvanud, ometi oli ta hull – teistpidi, normaalses mõttes.

“Noh?” nõudis ta jäiselt.

Mees kehitas õlgu. “Kas see on väljakutse? Päriselt?”

“Loomulikult.”

“Võtan vastu.”

“Tore.”

“Me räägime siin tõelisest leiust, mitte kujuteldavast,” ütles mees.

“Aga muidugi,” nõustus naine.

“Hea küll. Mille peale me veame?” küsis mees.

Naine kehitas Гµlgu. Ta polnud panuste peale mГµelnud.

“Kes kaotab, teeb kõigile välja?” pakkus ta.

Mees raputas pead. “Liiga odav.”

Naine kergitas kulme. “Ma pakkusin sõbralikku kihlvedu.”

“Sõbralikku kihlvedu?”

“Okei. Nii et me pole kaugeltki mitte sõbrad.”

“Kas teil on endasse nii vähe usku?”

“Kas ma peaksin oma maja mängu panema?” küsis naine kergelt, tundes kõhus kerget keeramist.

Mees raputas pead, ta naeratus muutus lahkemaks. “Mulle ei tuleks pähegi teilt maja ära võtta.”

“Miks te arvate, et teil see võimalus oleks? Ja mida mina võidu korral saan?”

Mees naeris valjusti, tal oli ilmselt juba väga lõbus. “Mul on üks kena paik Jacksonville’is.”

“Aga ma ei soovi Keyst lahkuda.”

“Nagu ma ütlesin, ma ei soovi teie maja ära võtta.”

Mees oli oma võidus kindel, naine teadis seda, ehkki ta ei näinud mehe silmi. Tema lihastes oli tunda vaevumärgatavat pinget. Tema mehelik ego oli ta üle võitu saamas. Testosteroon möllas. Haletsusväärselt ebaküps käitumine, mõtles naine.

Aga ta ise oli seda alustanud.

“Teil ei tule võimalust mu maja ära võtta,” kinnitas ta rahulikult.

“Noh, semudele väljategemine on liiga odav ja majade äravõtmine liiga kallis. Ehk võiksime selle üle homseni mõtiskleda?” pakkus mees.

“Nagu soovite, härra Thompson,” vastas naine jäigalt.

“Ei, nagu teie soovite, preili Wallace,” vastas mees pilklikult.

“Homme hommikul siis otsustame kihlveo,” ütles naine.

“Mul on üks idee,” pomises mees kavala muhelusega. “Aga see ei meeldi teile.”

Naine oli korraga kindel, et teab, mille peale mees kihla vedada tahab. See oleks pidanud ta raevu ajama. Ent selle asemel tegi see väljakutse tema jaoks hoopis põnevamaks.

“Tõesti?” pomises ta, korraga tundes, kuidas ta oma lihased samamoodi pingule tõmbuvad, nautides väljakutset ja hoolimatut otsustavust. Asi läks hulluks, mehe varjatud vihje seksile ainult kasvatas tema võitlusvaimu.

“Te tõesti ei tahaks seda teada. See on kaunis ogar mõte.”

“Ma arvan, et ma juba tean, härra Thompson. Küsitav on aga, kas ühe öö veetmine teiega minule just preemiat tähendaks.”

Mees naeris. “Te tegite siin küll suvalise oletuse.”

Naine tundis, et ta hakkab punastama ja püüdis sellest bravuuriga võitu saada. “Missugune preemia oleks siis teie jaoks ogar?” küsis ta meelitavalt.