Krahv Monte-Cristo (koguteos)
Krahv Monte-Cristo. 6. osa
Alexandre Dumas
Raamatu 6. ja ühtlasi viimane osa. Alexandre Dumas' (1802-1870) tuntumaid ajaloolise taustaga põnevusromaane. Teatud klassides kohustuslik kirjandus.
I
ÜLESTUNNISTUS
Samal hetkel kostis härra de Villefort’i hääl, kes hüüdis oma kabinetist:
“Mis on juhtunud?”
Morrel vaatas küsivalt Noirtier’le otsa, kes oli oma enesevalitsuse tagasi saanud ja näitas pilguga väikese kõrvaltoa poole, kuhu ta juba ükskord varem umbes samasuguses olukorras oli põgenenud.
Ta jõudis vaid haarata oma kübara ja pages hingeldades sinna. Koridorist kostsid kuningliku prokuröri sammud.
Villefort kiirustas tuppa, jooksis Valentine’i juurde ja haaras ta oma käte vahele.
“Arsti! Arsti!.. Härra dAvrigny!” karjus Villefort. “Või ei, ma lähen parem ise.”
Ja ta tormas toast välja.
Teisest uksest tormas välja Morrel.
Teda tabas otse südamesse õudne mälestus: talle tuli meelde jutuajamine Villefort’i ja arsti vahel, mida ta oli kuulnud selsamal ööl, kui suri proua de Saint-Méran; sümptomid, mis ei olnud küll nii hirmutavad, olid siiski samad, mis olid eelnenud Barrois’ surmale.
Samal ajal kuulis ta oma kõrvus kumisevat Monte-Cristo häält, kes oli talle vaevalt kaks tundi tagasi öelnud:
“Kui te mingis küsimuses vajate minu abi, Morrel, tulge minu juurde, ma võin palju teha.”
Kiiremini kui mõte sööstis ta Faubourg-Saint-Honore tänavalt Matignoni tänavale, ja Matignoni tänavalt Champs-Élysées’ avenüüle.
Vahepeal oli härra de Villefort jõudnud üürikabrioletiga härra d’Avrigny maja ette; ta helistas nii ägedalt, et majahoidja tuli hirmunud näoga avama. Villefort tormas trepile, ta ei suutnud sõnagi lausuda. Majahoidja tundis teda ja laskis ta sisse, hüüdes talle ainult järele:
“Kabinetis, härra kuninglik prokurör, oma kabinetis.”
Villefort tõukas juba ust või õigemini murdis sealt sisse.
“Ah teie!” hüüatas doktor.
“Jah,” vastas Villefort, pannes ukse enda selja taga kinni.
“Jah, doktor, nüüd tulin mina teilt omakorda küsima, kas me oleme üksi. Doktor, minu maja on neetud maja!”
“Mis?” lausus d’Avrigny pealtnäha jahedalt, oli aga sisimas sügavalt erutatud. “Kas teil on jälle keegi haige?”
“Jah, doktor!” hüüdis Villefort, haarates väriseva käega juustest kinni. “Jah.”
D’Avrigny pilk ütles:
“Ma ennustasin seda teile ette!”
Ja ta huuled laususid aeglaselt rõhutades:
“Kes siis nüüd sureb teie juures, milline uus ohver süüdistab meid jumala ees meie nõrkuses?”
Piinatud nuukse kerkis Villefort’i rinnast. Ta astus arsti juurde, ja haarates tal käsivarrest, ütles: “Valentine! Kord on Valentine’i käes!”
“Teie tütar!” hüüdis jahmunud d’Avrigny murelikult.
“Näete nüüd, et te eksisite,” pomises magistraat. “Tulge teda vaatama ja paluge temalt haigevoodi ees vabandust, et te teda kahtlustasite.”
“Iga kord, kui te mulle teatasite, oli liiga hilja.” ütles d’Avrigny. “Aga ükskõik, ma tulen. Lähme ruttu, vaenlaste puhul, kes teie majas tegutsevad, ei tohi aega kaotada.”
“Seekord, doktor, ei heida te mulle enam nõrkust ette. Seekord saan ma teada, kes on mõrtsukas, ja ma ei halasta talle.”
“Püüame kõigepealt ohvrit päästa ja siis mõtleme kättemaksule,” ütles d’Avrigny. “Tulge!”
Ja Villefort’i toonud kabriolett viis tema koos d’Avrigny’ga kiires traavis tagasi samal ajal, kui Morrel koputas Monte-Cristo uksele.
Krahv istus oma kabinetis ja luges murelikult sõnumit, mille Bertuccio oli talle rutuga saatnud.
Kuuldes teatatavat Morreli, kellest ta oli lahkunud vaevalt kaks tundi tagasi, tõstis krahv pea.
Nii nagu krahvile, oli temalegi selle kahe tunni jooksul mõndagi juhtunud, sest krahvi juurest naeratusega huulil lahkunud noormees tuli tagasi vapustatud näoga.
Krahv tõusis ja ruttas Morrelile vastu.
“Mis on juhtunud, Maximilien?” küsis ta noormehelt. “Те olete kahvatu ja te laup on higist märg.”
Morrel pigem vajus kui istus tugitooli.
“Jah,” ütles ta, “ma tulin ruttu, mul oli vaja teiega rääkida.”
“Kas teie perekonnas on kõik korras?” küsis krahv nii südamlikult ja heatahtlikult, et tema sõnade siiruses ei saanud ükski inimene kahelda.
“Tänan, krahv, tänan,” vastas noormees, kes silmanähtavalt ei teadnud, kuidas alustada. “Jah, mu perekonnas on kõik korras.”
“Seda parem. Aga teil on mulle midagi öelda?” sõnas krahv üha murelikumaks minnes.
“Jah, nii see on,” vastas Morrel. “Ma tulin praegu ühest majast, kuhu just surm sisse astus, ja ruttasin teie juurde.”
“Te tulete siis härra de Morcerf’i juurest?” küsis Monte-Cristo.
“Ei,” vastas Morrel. “Kas keegi on härra de Morcerf’i juures surnud?”
“Kindral laskis endale kuuli pähe,” vastas Monte-Cristo.
“Oo kui hirmus õnnetus!” hüüdis Maximilien.
“Mitte krahvinnale ja mitte ka Albert’ile,” ütles Monte-Cristo. “Parem surnud isa ja abikaasa kui autu isa ja abikaasa. Veri peseb häbi maha.”
“Õnnetu krahvinna!” ütles Maximilien. “Temast on mul eriti kahju, nii õilsa südamega naine.”
“Tundke kaasa ka Albert’ile. Uskuge mind, ta on krahvinna vääriline poeg. Aga tuleme tagasi teie juurde. Te ütlesite, et ruttasite minu poole. Kas mulle langeb osaks õnn, et teil on minu abi vaja?”
“Jah, mul on teie abi vaja, see tähendab, et ma arvasin nagu hullumeelne, et teie võite mind aidata olukorras, kus üksnes jumal võib seda teha.”
“Rääkige ikkagi,” vastas Monte-Cristo.
“Oh, ma tõesti ei tea, kas mul on õigust avaldada niisugust saladust inimkõrvadele. Ent õnnetu olukord sunnib mind, vajadus tõukab tagant, krahv.”
Morrel jäi kõheldes vait.
“Kas te usute, et ma teid armastan?” küsis Monte-Cristo, haarates noormehe käe südamlikult oma pihku.
“Te julgustate mind, ja miski ütleb mulle,” sõnas Morrel, “et mul ei tohi olla teie ees saladusi.”
“Teil on õigus, Morrel, jumal ütleb teie südamele ja teie süda ütleb teile. Rääkige mulle, mida teie süda käsib.”
“Krahv, kas te lubate mul saata Baptistini teie nimel teateid pärima kellegi kohta, keda te tunnete?”
“Mina olen teie käsutuses, seda enam on minu teenrid.”
“Ma lihtsalt ei suuda edasi elada, kui ma ei saa kindlalt teada, et tal on parem.”
“Kas te tahate, et ma kutsun Baptistini?”
“Ei, ma tahan temaga ise rääkida.”
Morrel läks toast välja, kutsus Baptistini ja ütles talle sosinal paar sõna. Teener tõttas jooksujalu minema.
“Kas see on korras?” küsis Monte-Cristo, nähes Morreli tagasi tulevat.
“Jah, nüüd ma võin olla natuke rahulikum.”
“Te teate, et ma ootan,” ütles Monte-Cristo naeratades.
“Jah, ja mina räägin. Kuulake siis. Ühel õhtul olin ma ühes aias. tihe puudesalu varjas mind, keegi ei võinud aimata, et ma võisin seal olla. Kaks inimest läksid minust mööda, lubage, et ma esialgu ei avalda nende nimesid. Nad rääkisid vaikse häälega, aga mina olin nende jutust niivõrd huvitatud, et ma ei lasknud ühtegi sõna sellest kaduma minna.”
“Asi algab üsna kurjakuulutavalt, kui vaadata teie kahvatust ja värisemist, Morrel.”
“Jah. Väga kurjakuulutavalt, armas sõber! Keegi oli äsja surnud selle mehe majas, kelle aias ma viibisin; üks neist kahest, kelle jutuajamist ma pealt kuulasin, oli selle aia peremees ja teine oli arst. Esimene rääkis teisele oma kartustest ja murest, sest juba teist korda ühe kuu jooksul oli surm tabanud äkiliselt ja ootamatult seda maja, just nagu oleks mõni kättemaksuingel jumala viha selle peale tõmmanud.”
“Ohoo!” pomises Monte-Cristo, vaadates teravalt noormehele otsa ja pöörates märkamatu liigutusega oma tooli nii, et ta ise jäi varju, noormehele aga valgus näkku langes.
“Jah,” lausus Morrel, “surm oli ühe kuu vältel kaks korda seda maja tabanud.”
“Ja mida vastas arst?” küsis Monte-Cristo.
“Ta vastas… ta vastas, et see surm polnud loomulik, et selle põhjust tuli otsida…”
“Millest?”
“Mürgist.”
“Kas tõesti?” küsis Monte-Cristo kergelt köhatades, mis tal tugeva erutuse hetkedel aitas varjata kas punastamist või kahvatamist või tähelepanu, millega ta kuulas. “Kas te tõesti, Maximilien, kuulsite midagi niisugust?”
“Jah, kallis krahv, ma kuulsin seda, ja arst lisas, et kui veel midagi niisugust juhtub, siis peab tema oma kohuseks kohtuvõimude poole pöörduda.”
Monte-Cristo kuulas või näis kuulavat suurima rahuga.
“Ja siis tuli surm kolmandat korda, aga ei majaperemees ega arst öelnud sõnagi. Surm tuleb nüüd võib-olla neljandat korda.
Krahv, mis te arvate, milleks kohustab mind selle saladuse teadmine?”
“Armas sõber.” ütles Monte-Cristo, “paistab, et te jutustate mulle lugu, mida me kõik peast teame. Ma tunnen seda maja, kus te seda kuulsite, või vähemalt tunnen ma ühte samasugust. Maja, kus on aed, pereisa, arst, maja, kus on kolm kummalist ja ootamatut surmajuhtumit. Vaadake mind. mina ei ole sattunud mingile usalduslikule jutuajamisele peale ja siiski tean ma kõike seda niisama hästi kui teie, ja kas mina tunnen südametunnistusepiina? Ei! Minusse see ei puutu. Te väidate, et mingi kättemaksuingel on sellele jumala viha tõmmanud. Kes teile ütleb, et teie oletus ei vasta tõele? Ärge vaadake neid asju, mida ei taha näha need, kelle huvides oleks nende nägemine. Kui see on jumala kohus ja mitte jumala viha, mis seal majas ringi käib. Maximilien, siis pöörake pea kõrvale ja laske jumala kohtul toimida.”
Morrel värises. Krahvi hääles oli ühteaegu midagi kurjakuulutavat, pidulikku ja kohutavat.
“Ja pealegi,” jätkas krahv nii märgatavalt muutunud hääletooniga, nagu poleks viimased sõnad tulnud sellesama mehe suust, “kes teile ütles, et see jälle tuleb.”
“See on nii, krahv,” hüüdis Morrel. “Sellepärast ma tõttasingi teie juurde.”
“Mida ma teie arvates peaksin tegema, Morrel? Kas te soovite ehk, et ma teataksin härra kuninglikule prokurörile?”
Monte-Cristo lausus viimased sõnad nii selgelt ja jõuliselt rõhutades, et Morrel kargas püsti ja hüüdis:
“Krahv! Krahv! Te teate, kellest ma räägin, eks ole?”
“Muidugi, armas sõber, ja ma tõendan teile seda sellega, et panen i-le punkti peale või, õigemini, annan inimestele nende nimed. Teie jalutasite ühel õhtul härra de Villefort’i aias; oletades selle järgi, mida te mulle ütlesite, arvan ma, et juttu oli sellest õhtust, mil proua de Saint-Méran suri. Te kuulsite härra de Villefort’i ja härra d’Avrigny’d rääkimas härra de Saint-Mérani ja markiis de Saint-Mérani mitte vähem üllatavast surmast. Härra d’Avrigny ütles, et ta usub ühte mürgitamisse ja isegi kahte mürgitamisse. Ja nüüd teie, täiuslik aumees, kombite sellest ajast peale oma südant ja kaevate oma südametunnistuses, kas saladust avaldada või sellest vaikida. Meil ei ole enam keskaeg, Sainte-Vehme’i ei ole enam. vabakohtunikke ei ole enam. Mida pagan te nendelt inimestelt küsite? “Südametunnistus, mida sa minust tahad?” nagu ütles Sterne. Oh, laske neil magada, kui nad magavad, laske neil kahvatada oma unetuses, kui nad unetuse all kannatavad, ja teie magage jumalapärast rahulikult, sest teil pole kahetseda midagi, mis ei luba teil magada.”
Morreli näol oli kohutavalt piinatud ilme, ta haaras Monte-Cristo käest kinni.
“Surm on jälle seal, ütlesin ma teile.”
“Laske tal olla,” sõnas krahv, üllatunud Morreli pealetükkivusest, millest ta aru ei saanud, ja vaadates talle tähelepanelikult otsa. “See on Atriidide perekond, jumal on nad hukka mõistnud ja nad kannavad karistust. Nad kaovad kõik, nagu kartongist nukud, mida lapsed välja lõikavad ja mis vajuvad üksteise järel kokku nende looja hingeõhu peale, olgu neid või kakssada. Kolm kuud tagasi läks härra de Saint-Méran, kaks kuud tagasi läks proua de Saint-Méran, hiljaaegu läks Barrois, täna on see kas vana Noirtier või noor Valentine.”
“Te teadsite seda?” hüüdis Morrel nii õudse kohkumusega, et Monte-Cristo võpatas, kuigi teda isegi taeva kokkuvarisemine külmaks oleks jätnud. “Te teadsite seda ja ei öelnud sõnagi?”
“Mis see mulle korda läheb?” ütles Monte-Cristo õlgu kehitades. “Kas mina siis tunnen neid inimesi, kas mina pean ühe hukutama selleks, et teine pääseks? Ei, jumala eest mitte, sest mina ei suuda valida süüdlase ja ohvri vahel.”
“Aga mina, mina!” karjus Morrel kohutavas ahastuses. “Ma armastan teda!”
“Keda te armastate?” röögatas Monte-Cristo püsti hüpates, ja haarates kinni Morreli kätest, kes neid ahastuses taeva poole sirutas.
“Ma armastan pööraselt, armastan meeletult, ma olen valmis andma kogu oma vere, et säästa teda pisaraist. Ma armastan Valentine de Villefort’i, keda praegu tapetakse, kas te kuulsite! Ma armastan teda, ja ma küsin jumalalt ja teilt, kuidas saaksin ma teda päästa!”
Monte-Cristo karjatas nii metsikult, et seda võivad ette kujutada ainult need, kes on kuulnud haavatud lõvi möirgamist.
“Õnnetu!” hüüdis ta omakorda ahastusest käsi ringutades, “õnnetu! Sa armastad Valentine’i! Sa armastad ühte naist sellest neetud soost!”
Morrel polnud elus niisugust ilmet näinud, iial polnud nii kohutav pilk ta silme ees leegitsenud, iial polnud õudus, mida ta oli nii sageli näinud võitlusväljal või inimtapulikel öödel Alžeerias, puistanud tema ümber süngemat tuld.
Ta taganes kohkunult.
Pärast seda hirmsat plahvatust sulges Monte-Cristo hetkeks silmad, otsekui oleksid teda pimestanud sisimad välgud: selle hetke vältel pingutas ta ennast meeletult, et saada tagasi enesevalitsust – vähehaaval hakkaski ta rinnas möllav torm vaibuma, nagu kaovad pärast tormi päikese mõjul vahused ja mässavad lained.
See vaikimine, endassesüüvimine, see võitlus kestis umbes kakskümmend sekundit.
Siis tõstis krahv oma kahvatunud näo.
“Näete, kallis sõber,” ütles ta ainult pisut kähiseva häälega, “kuidas jumal oskab karistada kõige suuremaid ärplejaid ja kõige külmaverelisemaid inimesi, kes jäävad ükskõikseks kohutavate vaatemängude ees, mida jumal neile saadab. Mina, kes ma jälgisin külma südamega ja uudishimulikult selle võika tragöödia arengut, mina, kes ma nagu kuri ingel naersin halva üle, mida inimesed teevad saladuskatte all – rikastel ja võimsatel on kerge saladust tagada – , nüüd on mind omakorda salvanud see madu, kelle siuglevat liikumist ma jälgisin, ja salvanud otse südamesse!”
Morrel oigas peaaegu kõlatult.
“Aitab nüüd halisemisest!” ütles krahv. “Olge mees, olge tugev, ärge kaotage lootust, sest mina olen siin, ma valvan teie järele.”
Morrel vangutas nukralt pead.
“Ma ütlesin teile, ärge kaotage lootust, saite aru?” hüüdis Monte-Cristo. “Teadke, et mina ei valeta iialgi, mina ei eksi iialgi. On südapäev, Maximilien, tänage taevast, et te tulite siia südapäeval, selle asemel et tulla täna õhtul, selle asemel et tulla homme hommikul. Kuulake nüüd, mis ma teile ütlen, Morrel. Praegu on südapäev. Kui Valentine ei ole praegu surnud, siis ta ei sure.”
“Oo jumal, jumal küll!” hüüdis Morrel. “Minust jäi ta surema.”
Monte-Cristo pani käe laubale.
Mis toimus selles peas, tulvil kohutavalt painavaid saladusi? Mida ütles sellele ühteaegu halastamatule ja inimlikule mõistusele valguseingel või pimedusedeemon?
Seda teab ainult jumal.
Monte-Cristo tõstis veel kord pea ja nüüd oli ta ilme rahulik nagu unest virgunud lapsel.
“Maximilien,” ütles ta noormehele, “minge rahulikult koju. Ma soovitan teile, ärge astuge ühtegi sammu, ärge võtke midagi ette, ärge laske oma näole mingit mure varju. Ma saadan teile teateid. Minge.”
“Oh jumal, jumal küll!” ütles Morrel. “Te kohutate mind, krahv, oma külmaverelisusega. Kas teie suudate siis midagi surma vastu? Kas te olete rohkem kui inimene? Kas te olete ingel? Kas te olete jumal?”
Ja noormees, keda ükski oht polnud sundinud sammu võrragi taganema, taganes kirjeldamatust õudusest haaratult Monte-Cristo ees.
Aga Monte-Cristo vaatas teda nukra ja nii maheda naeratusega, et Maximilien tundis, kuidas talle pisarad silmi tungisid.
“Ma võin väga palju, mu sõber,” vastas krahv. “Minge, ma pean nüüd olema üksi.”
Alistudes imelisele mõjuvõimule, mis oli Monte-Cristol teda ümbritseva üle, ei püüdnudki Morrel selle vastu võidelda. Ta surus krahvi kätt ja lahkus.
Ainult uksel ta viivitas, et ära oodata Baptistini, kes tuli joostes ümber Matignoni tänava nurga.
Vahepeal olid Villefort ja d’Avrigny kiirustanud. Nende kohalejõudmisel oli Valentine veel teadvusetu ja arst oli haige läbi uurinud hoolega, mida tingis olukord, ja põhjalikkusega, mida kahekordistas saladuse teadmine.
Villefort ei pööranud pilku arsti silmilt ja huulilt ning ootas läbivaatuse tulemust. Noirtier, kes oli palju kahvatum kui neiu, kes palju kirglikumalt ootas lahendust kui Villefort ise, temagi ootas, ja kogu tema erk vaim ja tunded olid tema pilgus.
Lõpuks ütles d’Avrigny aeglaselt:
“Ta elab veel.”
“Veel!” hüüdis Villefort. “Ah, doktor, kui jubeda sõna te praegu ütlesite!”
“Jah,” ütles arst, “ja ma kordan oma lauset: ta elab veel ja ma olen selle üle väga imestunud.”
“Ta on siis päästetud?” küsis isa.
“Jah, sest ta elab.”
Sel hetkel kohtus d’Avrigny pilk Noirtier’ silmadega ja neis sädeles nii erakordne rõõm, neis oli nii tähendusrikas pilk, et see rabas arsti.
Arst laskis neiu tagasi langeda tugitooli – Valentine’i huuled eraldusid vaevu muust näost, niivõrd kahvatud ja valged olid nad – ja vaatas paigal seistes Noirtier’le otsa, kelle pilgust oli aru saada, et ta jälgis arsti iga liigutust ja pidas oma mõttes aru.
“Härra,” ütles siis arst Villefort’ile, “palun kutsuge siia preili Valentine’i toatüdruk.”
Villefort laskis lahti Valentine’i peast, mida ta käte vahel hoidis, ja läks ise toatüdrukut kutsuma.
Alexandre Dumas
Raamatu 6. ja ühtlasi viimane osa. Alexandre Dumas' (1802-1870) tuntumaid ajaloolise taustaga põnevusromaane. Teatud klassides kohustuslik kirjandus.
I
ÜLESTUNNISTUS
Samal hetkel kostis härra de Villefort’i hääl, kes hüüdis oma kabinetist:
“Mis on juhtunud?”
Morrel vaatas küsivalt Noirtier’le otsa, kes oli oma enesevalitsuse tagasi saanud ja näitas pilguga väikese kõrvaltoa poole, kuhu ta juba ükskord varem umbes samasuguses olukorras oli põgenenud.
Ta jõudis vaid haarata oma kübara ja pages hingeldades sinna. Koridorist kostsid kuningliku prokuröri sammud.
Villefort kiirustas tuppa, jooksis Valentine’i juurde ja haaras ta oma käte vahele.
“Arsti! Arsti!.. Härra dAvrigny!” karjus Villefort. “Või ei, ma lähen parem ise.”
Ja ta tormas toast välja.
Teisest uksest tormas välja Morrel.
Teda tabas otse südamesse õudne mälestus: talle tuli meelde jutuajamine Villefort’i ja arsti vahel, mida ta oli kuulnud selsamal ööl, kui suri proua de Saint-Méran; sümptomid, mis ei olnud küll nii hirmutavad, olid siiski samad, mis olid eelnenud Barrois’ surmale.
Samal ajal kuulis ta oma kõrvus kumisevat Monte-Cristo häält, kes oli talle vaevalt kaks tundi tagasi öelnud:
“Kui te mingis küsimuses vajate minu abi, Morrel, tulge minu juurde, ma võin palju teha.”
Kiiremini kui mõte sööstis ta Faubourg-Saint-Honore tänavalt Matignoni tänavale, ja Matignoni tänavalt Champs-Élysées’ avenüüle.
Vahepeal oli härra de Villefort jõudnud üürikabrioletiga härra d’Avrigny maja ette; ta helistas nii ägedalt, et majahoidja tuli hirmunud näoga avama. Villefort tormas trepile, ta ei suutnud sõnagi lausuda. Majahoidja tundis teda ja laskis ta sisse, hüüdes talle ainult järele:
“Kabinetis, härra kuninglik prokurör, oma kabinetis.”
Villefort tõukas juba ust või õigemini murdis sealt sisse.
“Ah teie!” hüüatas doktor.
“Jah,” vastas Villefort, pannes ukse enda selja taga kinni.
“Jah, doktor, nüüd tulin mina teilt omakorda küsima, kas me oleme üksi. Doktor, minu maja on neetud maja!”
“Mis?” lausus d’Avrigny pealtnäha jahedalt, oli aga sisimas sügavalt erutatud. “Kas teil on jälle keegi haige?”
“Jah, doktor!” hüüdis Villefort, haarates väriseva käega juustest kinni. “Jah.”
D’Avrigny pilk ütles:
“Ma ennustasin seda teile ette!”
Ja ta huuled laususid aeglaselt rõhutades:
“Kes siis nüüd sureb teie juures, milline uus ohver süüdistab meid jumala ees meie nõrkuses?”
Piinatud nuukse kerkis Villefort’i rinnast. Ta astus arsti juurde, ja haarates tal käsivarrest, ütles: “Valentine! Kord on Valentine’i käes!”
“Teie tütar!” hüüdis jahmunud d’Avrigny murelikult.
“Näete nüüd, et te eksisite,” pomises magistraat. “Tulge teda vaatama ja paluge temalt haigevoodi ees vabandust, et te teda kahtlustasite.”
“Iga kord, kui te mulle teatasite, oli liiga hilja.” ütles d’Avrigny. “Aga ükskõik, ma tulen. Lähme ruttu, vaenlaste puhul, kes teie majas tegutsevad, ei tohi aega kaotada.”
“Seekord, doktor, ei heida te mulle enam nõrkust ette. Seekord saan ma teada, kes on mõrtsukas, ja ma ei halasta talle.”
“Püüame kõigepealt ohvrit päästa ja siis mõtleme kättemaksule,” ütles d’Avrigny. “Tulge!”
Ja Villefort’i toonud kabriolett viis tema koos d’Avrigny’ga kiires traavis tagasi samal ajal, kui Morrel koputas Monte-Cristo uksele.
Krahv istus oma kabinetis ja luges murelikult sõnumit, mille Bertuccio oli talle rutuga saatnud.
Kuuldes teatatavat Morreli, kellest ta oli lahkunud vaevalt kaks tundi tagasi, tõstis krahv pea.
Nii nagu krahvile, oli temalegi selle kahe tunni jooksul mõndagi juhtunud, sest krahvi juurest naeratusega huulil lahkunud noormees tuli tagasi vapustatud näoga.
Krahv tõusis ja ruttas Morrelile vastu.
“Mis on juhtunud, Maximilien?” küsis ta noormehelt. “Те olete kahvatu ja te laup on higist märg.”
Morrel pigem vajus kui istus tugitooli.
“Jah,” ütles ta, “ma tulin ruttu, mul oli vaja teiega rääkida.”
“Kas teie perekonnas on kõik korras?” küsis krahv nii südamlikult ja heatahtlikult, et tema sõnade siiruses ei saanud ükski inimene kahelda.
“Tänan, krahv, tänan,” vastas noormees, kes silmanähtavalt ei teadnud, kuidas alustada. “Jah, mu perekonnas on kõik korras.”
“Seda parem. Aga teil on mulle midagi öelda?” sõnas krahv üha murelikumaks minnes.
“Jah, nii see on,” vastas Morrel. “Ma tulin praegu ühest majast, kuhu just surm sisse astus, ja ruttasin teie juurde.”
“Te tulete siis härra de Morcerf’i juurest?” küsis Monte-Cristo.
“Ei,” vastas Morrel. “Kas keegi on härra de Morcerf’i juures surnud?”
“Kindral laskis endale kuuli pähe,” vastas Monte-Cristo.
“Oo kui hirmus õnnetus!” hüüdis Maximilien.
“Mitte krahvinnale ja mitte ka Albert’ile,” ütles Monte-Cristo. “Parem surnud isa ja abikaasa kui autu isa ja abikaasa. Veri peseb häbi maha.”
“Õnnetu krahvinna!” ütles Maximilien. “Temast on mul eriti kahju, nii õilsa südamega naine.”
“Tundke kaasa ka Albert’ile. Uskuge mind, ta on krahvinna vääriline poeg. Aga tuleme tagasi teie juurde. Te ütlesite, et ruttasite minu poole. Kas mulle langeb osaks õnn, et teil on minu abi vaja?”
“Jah, mul on teie abi vaja, see tähendab, et ma arvasin nagu hullumeelne, et teie võite mind aidata olukorras, kus üksnes jumal võib seda teha.”
“Rääkige ikkagi,” vastas Monte-Cristo.
“Oh, ma tõesti ei tea, kas mul on õigust avaldada niisugust saladust inimkõrvadele. Ent õnnetu olukord sunnib mind, vajadus tõukab tagant, krahv.”
Morrel jäi kõheldes vait.
“Kas te usute, et ma teid armastan?” küsis Monte-Cristo, haarates noormehe käe südamlikult oma pihku.
“Te julgustate mind, ja miski ütleb mulle,” sõnas Morrel, “et mul ei tohi olla teie ees saladusi.”
“Teil on õigus, Morrel, jumal ütleb teie südamele ja teie süda ütleb teile. Rääkige mulle, mida teie süda käsib.”
“Krahv, kas te lubate mul saata Baptistini teie nimel teateid pärima kellegi kohta, keda te tunnete?”
“Mina olen teie käsutuses, seda enam on minu teenrid.”
“Ma lihtsalt ei suuda edasi elada, kui ma ei saa kindlalt teada, et tal on parem.”
“Kas te tahate, et ma kutsun Baptistini?”
“Ei, ma tahan temaga ise rääkida.”
Morrel läks toast välja, kutsus Baptistini ja ütles talle sosinal paar sõna. Teener tõttas jooksujalu minema.
“Kas see on korras?” küsis Monte-Cristo, nähes Morreli tagasi tulevat.
“Jah, nüüd ma võin olla natuke rahulikum.”
“Te teate, et ma ootan,” ütles Monte-Cristo naeratades.
“Jah, ja mina räägin. Kuulake siis. Ühel õhtul olin ma ühes aias. tihe puudesalu varjas mind, keegi ei võinud aimata, et ma võisin seal olla. Kaks inimest läksid minust mööda, lubage, et ma esialgu ei avalda nende nimesid. Nad rääkisid vaikse häälega, aga mina olin nende jutust niivõrd huvitatud, et ma ei lasknud ühtegi sõna sellest kaduma minna.”
“Asi algab üsna kurjakuulutavalt, kui vaadata teie kahvatust ja värisemist, Morrel.”
“Jah. Väga kurjakuulutavalt, armas sõber! Keegi oli äsja surnud selle mehe majas, kelle aias ma viibisin; üks neist kahest, kelle jutuajamist ma pealt kuulasin, oli selle aia peremees ja teine oli arst. Esimene rääkis teisele oma kartustest ja murest, sest juba teist korda ühe kuu jooksul oli surm tabanud äkiliselt ja ootamatult seda maja, just nagu oleks mõni kättemaksuingel jumala viha selle peale tõmmanud.”
“Ohoo!” pomises Monte-Cristo, vaadates teravalt noormehele otsa ja pöörates märkamatu liigutusega oma tooli nii, et ta ise jäi varju, noormehele aga valgus näkku langes.
“Jah,” lausus Morrel, “surm oli ühe kuu vältel kaks korda seda maja tabanud.”
“Ja mida vastas arst?” küsis Monte-Cristo.
“Ta vastas… ta vastas, et see surm polnud loomulik, et selle põhjust tuli otsida…”
“Millest?”
“Mürgist.”
“Kas tõesti?” küsis Monte-Cristo kergelt köhatades, mis tal tugeva erutuse hetkedel aitas varjata kas punastamist või kahvatamist või tähelepanu, millega ta kuulas. “Kas te tõesti, Maximilien, kuulsite midagi niisugust?”
“Jah, kallis krahv, ma kuulsin seda, ja arst lisas, et kui veel midagi niisugust juhtub, siis peab tema oma kohuseks kohtuvõimude poole pöörduda.”
Monte-Cristo kuulas või näis kuulavat suurima rahuga.
“Ja siis tuli surm kolmandat korda, aga ei majaperemees ega arst öelnud sõnagi. Surm tuleb nüüd võib-olla neljandat korda.
Krahv, mis te arvate, milleks kohustab mind selle saladuse teadmine?”
“Armas sõber.” ütles Monte-Cristo, “paistab, et te jutustate mulle lugu, mida me kõik peast teame. Ma tunnen seda maja, kus te seda kuulsite, või vähemalt tunnen ma ühte samasugust. Maja, kus on aed, pereisa, arst, maja, kus on kolm kummalist ja ootamatut surmajuhtumit. Vaadake mind. mina ei ole sattunud mingile usalduslikule jutuajamisele peale ja siiski tean ma kõike seda niisama hästi kui teie, ja kas mina tunnen südametunnistusepiina? Ei! Minusse see ei puutu. Te väidate, et mingi kättemaksuingel on sellele jumala viha tõmmanud. Kes teile ütleb, et teie oletus ei vasta tõele? Ärge vaadake neid asju, mida ei taha näha need, kelle huvides oleks nende nägemine. Kui see on jumala kohus ja mitte jumala viha, mis seal majas ringi käib. Maximilien, siis pöörake pea kõrvale ja laske jumala kohtul toimida.”
Morrel värises. Krahvi hääles oli ühteaegu midagi kurjakuulutavat, pidulikku ja kohutavat.
“Ja pealegi,” jätkas krahv nii märgatavalt muutunud hääletooniga, nagu poleks viimased sõnad tulnud sellesama mehe suust, “kes teile ütles, et see jälle tuleb.”
“See on nii, krahv,” hüüdis Morrel. “Sellepärast ma tõttasingi teie juurde.”
“Mida ma teie arvates peaksin tegema, Morrel? Kas te soovite ehk, et ma teataksin härra kuninglikule prokurörile?”
Monte-Cristo lausus viimased sõnad nii selgelt ja jõuliselt rõhutades, et Morrel kargas püsti ja hüüdis:
“Krahv! Krahv! Te teate, kellest ma räägin, eks ole?”
“Muidugi, armas sõber, ja ma tõendan teile seda sellega, et panen i-le punkti peale või, õigemini, annan inimestele nende nimed. Teie jalutasite ühel õhtul härra de Villefort’i aias; oletades selle järgi, mida te mulle ütlesite, arvan ma, et juttu oli sellest õhtust, mil proua de Saint-Méran suri. Te kuulsite härra de Villefort’i ja härra d’Avrigny’d rääkimas härra de Saint-Mérani ja markiis de Saint-Mérani mitte vähem üllatavast surmast. Härra d’Avrigny ütles, et ta usub ühte mürgitamisse ja isegi kahte mürgitamisse. Ja nüüd teie, täiuslik aumees, kombite sellest ajast peale oma südant ja kaevate oma südametunnistuses, kas saladust avaldada või sellest vaikida. Meil ei ole enam keskaeg, Sainte-Vehme’i ei ole enam. vabakohtunikke ei ole enam. Mida pagan te nendelt inimestelt küsite? “Südametunnistus, mida sa minust tahad?” nagu ütles Sterne. Oh, laske neil magada, kui nad magavad, laske neil kahvatada oma unetuses, kui nad unetuse all kannatavad, ja teie magage jumalapärast rahulikult, sest teil pole kahetseda midagi, mis ei luba teil magada.”
Morreli näol oli kohutavalt piinatud ilme, ta haaras Monte-Cristo käest kinni.
“Surm on jälle seal, ütlesin ma teile.”
“Laske tal olla,” sõnas krahv, üllatunud Morreli pealetükkivusest, millest ta aru ei saanud, ja vaadates talle tähelepanelikult otsa. “See on Atriidide perekond, jumal on nad hukka mõistnud ja nad kannavad karistust. Nad kaovad kõik, nagu kartongist nukud, mida lapsed välja lõikavad ja mis vajuvad üksteise järel kokku nende looja hingeõhu peale, olgu neid või kakssada. Kolm kuud tagasi läks härra de Saint-Méran, kaks kuud tagasi läks proua de Saint-Méran, hiljaaegu läks Barrois, täna on see kas vana Noirtier või noor Valentine.”
“Te teadsite seda?” hüüdis Morrel nii õudse kohkumusega, et Monte-Cristo võpatas, kuigi teda isegi taeva kokkuvarisemine külmaks oleks jätnud. “Te teadsite seda ja ei öelnud sõnagi?”
“Mis see mulle korda läheb?” ütles Monte-Cristo õlgu kehitades. “Kas mina siis tunnen neid inimesi, kas mina pean ühe hukutama selleks, et teine pääseks? Ei, jumala eest mitte, sest mina ei suuda valida süüdlase ja ohvri vahel.”
“Aga mina, mina!” karjus Morrel kohutavas ahastuses. “Ma armastan teda!”
“Keda te armastate?” röögatas Monte-Cristo püsti hüpates, ja haarates kinni Morreli kätest, kes neid ahastuses taeva poole sirutas.
“Ma armastan pööraselt, armastan meeletult, ma olen valmis andma kogu oma vere, et säästa teda pisaraist. Ma armastan Valentine de Villefort’i, keda praegu tapetakse, kas te kuulsite! Ma armastan teda, ja ma küsin jumalalt ja teilt, kuidas saaksin ma teda päästa!”
Monte-Cristo karjatas nii metsikult, et seda võivad ette kujutada ainult need, kes on kuulnud haavatud lõvi möirgamist.
“Õnnetu!” hüüdis ta omakorda ahastusest käsi ringutades, “õnnetu! Sa armastad Valentine’i! Sa armastad ühte naist sellest neetud soost!”
Morrel polnud elus niisugust ilmet näinud, iial polnud nii kohutav pilk ta silme ees leegitsenud, iial polnud õudus, mida ta oli nii sageli näinud võitlusväljal või inimtapulikel öödel Alžeerias, puistanud tema ümber süngemat tuld.
Ta taganes kohkunult.
Pärast seda hirmsat plahvatust sulges Monte-Cristo hetkeks silmad, otsekui oleksid teda pimestanud sisimad välgud: selle hetke vältel pingutas ta ennast meeletult, et saada tagasi enesevalitsust – vähehaaval hakkaski ta rinnas möllav torm vaibuma, nagu kaovad pärast tormi päikese mõjul vahused ja mässavad lained.
See vaikimine, endassesüüvimine, see võitlus kestis umbes kakskümmend sekundit.
Siis tõstis krahv oma kahvatunud näo.
“Näete, kallis sõber,” ütles ta ainult pisut kähiseva häälega, “kuidas jumal oskab karistada kõige suuremaid ärplejaid ja kõige külmaverelisemaid inimesi, kes jäävad ükskõikseks kohutavate vaatemängude ees, mida jumal neile saadab. Mina, kes ma jälgisin külma südamega ja uudishimulikult selle võika tragöödia arengut, mina, kes ma nagu kuri ingel naersin halva üle, mida inimesed teevad saladuskatte all – rikastel ja võimsatel on kerge saladust tagada – , nüüd on mind omakorda salvanud see madu, kelle siuglevat liikumist ma jälgisin, ja salvanud otse südamesse!”
Morrel oigas peaaegu kõlatult.
“Aitab nüüd halisemisest!” ütles krahv. “Olge mees, olge tugev, ärge kaotage lootust, sest mina olen siin, ma valvan teie järele.”
Morrel vangutas nukralt pead.
“Ma ütlesin teile, ärge kaotage lootust, saite aru?” hüüdis Monte-Cristo. “Teadke, et mina ei valeta iialgi, mina ei eksi iialgi. On südapäev, Maximilien, tänage taevast, et te tulite siia südapäeval, selle asemel et tulla täna õhtul, selle asemel et tulla homme hommikul. Kuulake nüüd, mis ma teile ütlen, Morrel. Praegu on südapäev. Kui Valentine ei ole praegu surnud, siis ta ei sure.”
“Oo jumal, jumal küll!” hüüdis Morrel. “Minust jäi ta surema.”
Monte-Cristo pani käe laubale.
Mis toimus selles peas, tulvil kohutavalt painavaid saladusi? Mida ütles sellele ühteaegu halastamatule ja inimlikule mõistusele valguseingel või pimedusedeemon?
Seda teab ainult jumal.
Monte-Cristo tõstis veel kord pea ja nüüd oli ta ilme rahulik nagu unest virgunud lapsel.
“Maximilien,” ütles ta noormehele, “minge rahulikult koju. Ma soovitan teile, ärge astuge ühtegi sammu, ärge võtke midagi ette, ärge laske oma näole mingit mure varju. Ma saadan teile teateid. Minge.”
“Oh jumal, jumal küll!” ütles Morrel. “Te kohutate mind, krahv, oma külmaverelisusega. Kas teie suudate siis midagi surma vastu? Kas te olete rohkem kui inimene? Kas te olete ingel? Kas te olete jumal?”
Ja noormees, keda ükski oht polnud sundinud sammu võrragi taganema, taganes kirjeldamatust õudusest haaratult Monte-Cristo ees.
Aga Monte-Cristo vaatas teda nukra ja nii maheda naeratusega, et Maximilien tundis, kuidas talle pisarad silmi tungisid.
“Ma võin väga palju, mu sõber,” vastas krahv. “Minge, ma pean nüüd olema üksi.”
Alistudes imelisele mõjuvõimule, mis oli Monte-Cristol teda ümbritseva üle, ei püüdnudki Morrel selle vastu võidelda. Ta surus krahvi kätt ja lahkus.
Ainult uksel ta viivitas, et ära oodata Baptistini, kes tuli joostes ümber Matignoni tänava nurga.
Vahepeal olid Villefort ja d’Avrigny kiirustanud. Nende kohalejõudmisel oli Valentine veel teadvusetu ja arst oli haige läbi uurinud hoolega, mida tingis olukord, ja põhjalikkusega, mida kahekordistas saladuse teadmine.
Villefort ei pööranud pilku arsti silmilt ja huulilt ning ootas läbivaatuse tulemust. Noirtier, kes oli palju kahvatum kui neiu, kes palju kirglikumalt ootas lahendust kui Villefort ise, temagi ootas, ja kogu tema erk vaim ja tunded olid tema pilgus.
Lõpuks ütles d’Avrigny aeglaselt:
“Ta elab veel.”
“Veel!” hüüdis Villefort. “Ah, doktor, kui jubeda sõna te praegu ütlesite!”
“Jah,” ütles arst, “ja ma kordan oma lauset: ta elab veel ja ma olen selle üle väga imestunud.”
“Ta on siis päästetud?” küsis isa.
“Jah, sest ta elab.”
Sel hetkel kohtus d’Avrigny pilk Noirtier’ silmadega ja neis sädeles nii erakordne rõõm, neis oli nii tähendusrikas pilk, et see rabas arsti.
Arst laskis neiu tagasi langeda tugitooli – Valentine’i huuled eraldusid vaevu muust näost, niivõrd kahvatud ja valged olid nad – ja vaatas paigal seistes Noirtier’le otsa, kelle pilgust oli aru saada, et ta jälgis arsti iga liigutust ja pidas oma mõttes aru.
“Härra,” ütles siis arst Villefort’ile, “palun kutsuge siia preili Valentine’i toatüdruk.”
Villefort laskis lahti Valentine’i peast, mida ta käte vahel hoidis, ja läks ise toatüdrukut kutsuma.